ähvardas väljasuremine, sest merikotkaste organismi oli kogunenud suurel hulgal 3 keskkonnamürke. Emalinnust kandusid mürgid munadesse. Mürgid takistasid poegade arenemist või nõrgestasid neid niivõrd, et nad ei olnud enam elujõulised. 2. Läänemere hüljestest on viiger suurepäraselt kohastunud karmi talvega. Ta suudab elada Soome lahe ja Põhjalahe jäätuvatel merealadel, hoides oma sukeldumis jääaugud ja hingamisaugud pidevalt lahti. Jää all pimedas oskab ta leida tee ühe augu juurest teise augu juurde. Kevadel kaevab viiger rüsijäässe lume alla ja sünnitab valgekarvalise poja. Hülged söövad peamiselt kala. Läänemerel on nende tähtsaks saagikalaks räim. Lisaks sellele söövad hülged meelsasti merikilke, väikesi kalu, turska ja siiga. Hülged nagu merikotkadki on toitumisahela viimane lüli, seetõttu koguneb nende organismi palju keskkonnamürke. Eriti
praktiseeritud. Rüütli relvastusse kuulusid veel nui ja sõjakirves. Nui oli eelistatuim relv vaimulike feodaalide seas, kuna kirik ei lubanud mõõka haarata (kes mõõga haarab, see selle läbi sureb). Rüütli kaitserüü koosnes soomusrüüst, rõngassärgist, kiivrist, metallkinnastest ja -saabastest. Kiiver XI sajandil oli ilma tervikliku näokaitseta, oli vaid ninakaitse. XIII sajandiks kattis kiiver ka rüütli näo, jäid vaid silmapilud ja hingamisaugud. XIII sajandi rüütel oli üleni kaetud rüüga mis ei jätnud vabaks ühtegi kohta kehal. Rüütlil oli ka kilp mis alul oli ümmargune, hiljem aga pikliku kujuga. Aja jooksul kattis selline kilp rüütli pea täielikult. Ka rüütli hobune oli kaetud rauaga ja teda võis haavata vaid kõhtu ja jalgadesse. Tolle aja hobused oli kaunikesti raskelt koormatud ning ürikutest võib leida kaebusi selle kohta, et hobused on kõhnukesed ning ei leita sõjakäiguks sobilikke loomi.
6 Kiivrid olid esimesed osad, mis tehti täielikult raudplaatidest. Paljudes Euroopa osades oli esimeseks kiivritüübiks kooniline ehk normanni kiiver. Seda täiendati kaitseks mõõgahoopide eest nasaali ehk ninaturvisega. XII sajandi lõpuks oli oli paljudel kiivritel juba näoturvis. Mõne aja pärast oli kaetud terve pea, kus olid ainult silmapilud ja hingamisaugud. Selle all oli polsterdatud müts, mis kaitses põrutuste eest. Pottkiiver oli umbne ja palav ning see takistas kuulmist. XIV sajandil pidasid paljud rüütlid seda juba liialt häirivaks ning vahetasid selle välja kergemate kiivri liikide vastu. Rüütel üksinda ei saanud soomusrüüd selga, teda abistasid mitu skvaierit. Rõivastamist alustati jalgadest ülespoole. Kahe skvaieri abiga võis terve varustuse selga saada kümne kuni viieteist minutiga. Rüütellikkus
annaabi.ee 
