Raamatu peategelaseks on Gam.Ta on terviku poole püüdlev erilise saatusega kaunis daam,kellele on Euroopa linnad igavuse peale ajanud ja kes reisib kaugetes maades- Egiptuses,Argentinas,Sri Lankas,Vietnamis,Indoneesias,Hiinas ja Indias.See eksootiline eluring,mil tema proviandiks on armastus,lõpeb tal meeletu põgenemisega ja salapärase kaaslase kaotamisega.Tuge leidnud buda vaimuliku tõekspidamistest,tuleb ta Euroopasse tagasi.Looduse uut õitsengut taas himukalt tunnetav noor naine on uuele eluringile minekuks usutavasti valmis. Gamile tundus,et tal on vaja osta Abu Duvase ´´Diivani`` vana väjaanne.Norman ootas teda,et esitleda talle Clerfayt`d,ühe sõbra poega,kes pidi ta lennukiga Luxorisse viima.Gam startis tunni aja pärast ja Norman pidi järgmisel päeval talle kiirrongiga järele minema.Kreool sõidutas nad hotelli ja kummardas Gami ees.Clerfayt ei teinud kreoolist
vanad tundjad ja austajad, lihtsalt väike rumal, komplitseerunud neurootikute vähemus, kes on homme unustatud ja välja naerdud? Kas see, mida meie nimetame ,,Kultuuriks", vaimuks, hingeks, ilusaks, pühaks, on lihtsalt ammu surnud ja ainult veel paari meiesuguse narri poolt tõeliseks ja elusaks peetud kummitus?" (lk 34-35) Muusika ,,Hetke seisin ma haistes, nuusutasin verist räiget muusikat, haistsin kurjalt ja himukalt nende saalide atmosfääri. Selle muusika lüüriline pool oli imal, ülesuhkrustatud ja lausa nüretas sentimentaalsusest, teine pool oli metsik, isemeelne ja jõuline, ning ometi kõndisid mõlemad pooled naiivselt ja rahumeeli koos, moodustades terviku. See oli languse muusika, samalaadne muusika pidi olema viimase keisri aegses Roomas. Bachi, Mozarti ja tõelise muusikaga võrreldes oli ta loomulikult sigadus aga seda on kogu meie kunst, kogu meie mõtlemine, meie valekultuur, kui
Ta lendab kõrgel maakera kohal. Ta nõuab üksiolekut. Ta toob sõnumi kaugetelt, nendelt, kes on meist eemaldunud ja täiuslikeks saanud. Tema kannab meie sõna üles Ema juurde. Ema saab meie eest seista, ta saab meid hoiatada, kuid tal ei ole võimu jumalate vastu. Ta on päikese anum. Madu laskub alla ja halvab salakavalusega fallilist deemonit või kihutab teda tagant. Madu viib üles maapealsuse ülikavalad mõtted, mis tungivad kõikidesse pragudesse ja imevad end himukalt kõige külge. Ehkki madu seda ei taha, peab ta meile kasulik olema. Kui ta meie haardest välja libiseb, näitab ta meile teed, mida me oma inimtarkuses poleks leidnud. Surnud heitsid põlastavaid pilke ja ütlesid: jäta see jumalatest, deemonitest ja hingedest rääkimine. Me teadsime seda juttu juba tegelikult ammu. Sermo VII Kuid öösel tulid surnud haledate nägudega jälle tagasi ja ütlesid: veel üks asi, mida me
aga on juba tehtud, siis võib-olla inglane enam ei taha.» «Tegelikult, mu kallis Athos, ei taha ma millegagi riskida.» «Sellest on kahju,» ütles Athos külmalt, «inglane on pistoole täis topitud. Aga mu jumal, proovige ometi üksainus kord, üks vise on peagi mängitud.» «Ja kui ma kaotan?» «Te võidate.» «Aga kui ma kaotan?» «Noh, siis annate sadulad ära.» «Olgu pealegi, üksainus kord.» Athos läks inglast otsima ja leidis ta tallist, kus viimane himukalt sadulaid silmitses. Juhus oli hea. Ta esitas oma tingimused: kaks sadulat ühe hobuse või saja pistooli vastu -- vabal valikul. Inglane kalkuleeris kiiresti: kaks sadulat kokku olid väärt kolmsada pistooli. Ta oli nõus. CArtagnan viskas värisedes täringud ja sai kolm punkti. Tema kahvatus ehmatas Athost, kes lausus ainult: «Õnnetu vise, sõber. -- Härra, te saate saduldatud hobused.» Võidujoovastuses inglane ei võtnud vaevaks isegi täringuid raputada, neile pilku
annaabi.ee 
