kirjas lood, kõvasti abiks on. Tudengitembud ehk jutustused toovad lugejani üliõpilase lõbusa, samas kohati kehva elu ja annavad edasi kujutelma, kuidas varem aega veeti. Tahes-tahtmata tekitavad lood võrdlusmomendi tänapäevaga ning ehk kõige paremini suudaks tegelastega samastuda praeguse aja studioosus. Kolmas jagu jutustab loo rüütelüliõpilasest, kes oli teise jao tudengi vastand. Dr. Bertram peab vajalikuks lugejat harida ning on kirja pannud tollase ajaloo. Hilisemgi tudengite kahte gruppi jaotamine on toimunud ajaloo näitel. Tallinnas oli kaks gümnaasiumi, üks toomkool ja teine rüütlikool ning sellest tulenesid ka erinevad tudengid. Raamatu alguses on lisaks teistsuguste tudengite näiteid, kuid domineervaks jäävad siiski need kaks tüüpi. Autor toob välja, et 19. sajandi alguse üliõpilane oli viisakalt riides, kandis mundrit ja uhke jaanalinnusulega kiivrit, kuid 20ndatest hakkas tudengite seas levima hoopis teistsugune mood. Mida
tubakavingu, kurba läbilõikavat rongi vilet ja pimedat ööd. Nii mäletab ta tulekut Eestimaale. Esialgu saadi peavari Äntu mõisale kuuluvasse metsamoonaka Valtri taresse. Ema käis seal ümbruskonnas metsades puid vedamas ja propse koorimas. Sealt tuli varsti lahkuda. Uueks eluasemeks sai Moora metsamoonakatare. Kahjuks aeg pole lapsepõlvekodu vastu armuline olnud. Moorbergide aegsest rehetarega hoonest pole enam midagi järel, tühjaks on jäänud hilisemgi elumaja, kinninaelutatud luukidega aknad ei ava valgusele teed ka südasuve keskpäeval Kersti Merilaas õppis 1921-27 Kiltsi algkoolis, seejärel aasta Väike-Maarja gümnaasiumis ning kolm ja pool aastat Rakveres tütarlaste erakommertsgümnaasiumis, kust pahempoolsest õpilasringist osavõtu pärast 1932 välja heideti; keskkooli lõpetas samal aastal Tapal. Kirjaniku lapsepõlv on olnud rahutu ja kolimisrohke.
Esimene teema on oma olemuselt maskuliinne, teine feminiinne. Kontrasti loob dramatismi must ja valge; hea ja halb; päev ja öö; kurbus ja rõõm. Bachi oli dualistlikule konseptsioonile vastandliku põhimõtte viimaseks kantsiks. Igas teose osas on tal ikka vaid üksainus idee. Bach järgis pidevalt varasemat põhimõtet: ikka üks asi korraga, kas kurbus või rõõm, kas päev või öö, mis muidugi on samavõrra õige kui hilisemgi põhimõte. Bachi kaanonites , olgu nende kontrapunkt kui tahes keeruline, tunnete alati harmoonilist struktuuri, mis kaanonit koos hoiab. Nt. Lähtudes põhimõttest, et A=1, B=2 jne., annab nimi Bach summaks 14. Bachi jaoks oli see müstiline arv. Esimene arv 1 on kõikidest arvudest kõige püham; teine arv 4 tähistab neilja evangeeliumit. 4 miinus 1 on 3, s.o. kolmainus. 1 plus 4 võrdub 5 - viis Moosese raamatut. 14-ne tegurid on 2 ja 7, mõlemad juba vanast ajast müstilised sümbolid
annaabi.ee 
