20 aastat hiljem Villu on 20-aastane. Teda on terve elu kasvatatud nii, et temast tuleks Kõrbojale sobiv peremees. Anna ja Eevi on mõlemad Villu kasvatamisega palju vaeva näinud. Annal on korduvalt kosilasi käinud aga ta on kõigile ära öelnud, sest väikse Villu isa oli ainus, keda ta enda kõrval oleks näinud. Anna tahtis hoolitseda Villu eest, samamoodi nagu ta teeks ka oma pojaga. Anna saab Eeviga väga hästi läbi. Eevi on Annale väga tänulik selle eest, et ta 20 aastat tagasi teda pojaga Kõrbojale elama võttis. Eevi aitab majapidamistöödega, isegi teeb enamiku neist ise, et Anna samal ajal saaks Villut kasvatada ja harida. Aga Villule see mõte ei meeldi üldse, et tema elu on ette määratud. Südames tahab ta minna maailma avastama, kuid välja näitas ta muudet mitte Annale ja Eevile pettumust valmistada. Ta ei tahtnud olla ka oma isasarnane põikpäine. Anna oli teda juba aastaid ...
Kadaka Kaie ise oli näinud kuidas Kaarna Peep korstnast sisse koju lennanud. Rahapütte oli Peebul palju. Hurtsiku asemel tuli suur uhke hoone, oja äärde ehitati veski. Ta ei raatsinud rahvale miskit anda, oli kade. Kahe aasta pärast tuli kuri oma palgale järgi, mis teadupärast nimeta sõrme verega temale pidi kinnitatud olema , siis tõusnud Kiviveskil kära ja kiskumine, peale keskööd ajas tuleleeks taeva poole, hommikus ei olnud majast ega peremehest jälgegi. Hijlem suri ka Kiviveski möldri naine, põllud maad said võõraste kätte. Ehitati uus veski mis poole väiksen ja näotum. Nii käis kivimölder vanades põlenud majades kodukäijaks. Mitte üks talunik ei pistnud oma sõrme sinna kus see mees käinud, ei tahetud tontide küüsi sattuda. Tammiste Riinu uskus ka Kiviveski tonte. Küünlakuu öösel tõmbas Riinu hirmuga palaka üle pea. Miina tuline sõna Hinnu kohta hakkas tõele vastama. Riinu üritas oma mõtteist lahti
Sotsiaalsete seinte jäigastumine, sõltuvate talupoegade tõrjumine linnadest, aututeks peetavate inimeste hulga kasv linnades - oli üleeuroopaline tendents. Selle üheks oluliseks põhjuseks oli maa- ja linnaelanikkonna muutunud omavaheline suhe. Hansalinnades on täheldatud kodanikuks astunute suurt tõusu 14. saj teisel poolel ja 15 saj alguses. Põhjused peituvad suurel määral epideemiates, lüngad täideti algul linna mittekodanike arvel ja hijlem maalt linnaasunute hulgast. Kodanikuõigused said inimesed, kel see "tavalistes" oludes poleks võimalik olnud. Maal kujunes samal ajal välja talupoegade sunnismaisus, nende materiaalne väärtus kasvas, sotsiaalne väärtus langes. Majanduslikud ja sotsiaalsed kriisinähud tõid kaasa katsed säilitada "vana korda" reglementeerimise läbi. 13. sajandil olid sakslased ja mittesakslased linnades õigusstaatuselt pmst võrdsed, hiljem olukord halvenes.
evangeelsete kristlaste ,,premillenialism", mille kohaselt Kristuse taastulemise eelduseks pidi olema juutide naasmine Palestiinasse ning nende pöördumine ristiusku. (Kassis 2008, 1439) Pärast kolmteist sajandit kestnud islami ülemvõimu olid palsetiinlased üsnagi progressiivselt meelestatud, astudes 1917 välja mittereligioossel alusel seisva valitsusvormi eest. Püüti ellu kutsuda rahvuslikku moselmite ja kristlaste ühendust opositsioonina osmani võimudele ning hijlem vastusena Balfouri deklaratsioonile (1917). Selle sekularismi esindajad ei taotlenud lahkulöömist ,,Suur-Süüriast", vaid nad tahtsid olla osa sellest kui väljaspool religiooni määratletud poliitilisest moodustisest. Islamiusuliste ja kristlaste ühendus, mis nende ideede levitamsieks ellu kutsuti esindas neid Pariisi rahukonverentsil (1919). Nende püüdlused põrkasid kokku sionismi omadega ning neil ei õnnestunudoma sotsiaalsetest ja poliitilistest väärtustest kujundada
annaabi.ee 
