VIKK ISELOOMUSTUS Liblikõieliste sugukonnast hiireherne perekonnast Eestis kasvatatakse peamiselt suvivikki ehk kurehernest (Vicia sativa), vähem talivikki ehk põld-hiirehernest (V. villosa), harilikult segatises Loomad ei söö vikki nii meelsasti kui hernest, sest vikk sisaldab vitsianiini, mis on mõru maitsega ja loomadele suures koguses isegi mürgine SUVIVIKK ISELOOMUSTUS Üheaastane liblikõieline söödakultuur Proteiinisisaldus ligikaudu 30% Noored tõusmed taluvad 5-6 kraadi külma Soojuse ja valguse suhtes ei ole nõudlik Õitseb juunis-juulis EHITUS Vars esialgu püstine, hiljem roomav Liitlehed sulgjad, lõpevad köitraokestega
laialehiste lehtpuuliikide salud, kus puuliikideks tammed, vahtrad, jalakad, pärnad ja saared, põõsasteks kõrgekasvulised sarapuud ja rohurindes rohkete nemoraalsete liikide seas ka kaitstavaid haruldusi: vahelmine lõokannus, karulauk, varju-püsikluste ja mets- aruhein. Paljud haruldased taimeliigid eelistavad kasvada hõredates valgusküllastes metsades, häiludes ja metsaservades. Näitena võib nimetada karvast lipphernest, aas- karukella, püstist hiirehernest ja tumepunast neiuvaipa kuivemate kasvukohatingimuste liikidena ja tuhkpihlakat, mägi-naistepuna, alpi ristikut ja peenelehist hiirehernest parasniisketest kasvukohtadest. Roomav öövilge kasvab varjukates okasmetsades ja karedahambane osi märjema liivapinnasega männikutes. Varjukates metsades, vahel ka puisniitudel esineb maad katvate laikudena kohati ka puudele tõusvat luuderohtu. Viidumäe metsade suurimad neljajalgsed asukad on põder, hirv, metssiga ja metskits.
Pärast lupjamist sobivad enamikule põllukultuuridele (Penu. 2005). Eesti haritava maa keskmine mullahindepunkt on 41, Viljandi maakonna keskmine on 43. Kõrge boniteediga põllumaadeks loetakse 50 ja suurema hindepunktiga maid ( Tarvastu valla üldplaneering, 2007). Kõige suurem veekogu, mis kaevete lähedale jäi- Võrtsjärv. Järve kaugus ca 500- 700 m. Rohumaa läheduses on endine kuivenduskraav. Mõned aastat tagasi olid tehtud kuivendustööd. Taimedest kasvab rohkem hiirehernest, naati, timutit, kurerehat, valget mesikat. Põllumaal kasvatatakse otra. Metsas leidub kuuske ja leppa. Kuusk on istutatud. Esinevad sõnajalad, samblikud, õrn lemmalts, jänesekapsas, laanelill, palusammal, mustikas ja pohl. Selles kohas, kus oli tehtud sügavkaeve reljef tasane, katvus 30%. 8 4. Muldkatte koosseis 4.1 Muldade liigiline koosseis
männikud, kus on ohtralt põdrasamblikke, samblaid ja kanarbikku ning vähe rohttaimi. 4 Taimestik nõmmemetsas Nõmmemetsad jaotuvad kaheks kanarbiku-ja samblikumännikud. Kanarbiku kasvukohatüüpi metsades on puudest põhiliigiks mänd, kuid leidub ka kuuske ja kaske. Alusmets peaaegu puudub. Alustaimestikus domineerib peamiselt kanarbik, mõnes kohas ligi 50%, kuid esineb ka pohla, mustikat, sinikat, sookailu, kohati leesikat ja mets-hiirehernest. Sambliku kasvukohatüüpi metsad on põuakartlikud ja happelised. Puuliikidest domineerib mänd. Alusmets peaaegu puudub. Alustaimestikus esinevad kanarbik, pohl, leesikas ja ka mustikas. Nõmmemetsa kõige kuivemates paikades ei ole metsa all peaaegu ültse rohelust, liival laiub vaid hallikirju samblikevaip. Enamik samblikest on põdrasamblikud. Nime on nad on saanud sellest, et on põhjapoolsetel aladel tähtsaks toiduks põhjapõdrale ehk porole. Kui sajab vihma imavad
Looduskaitsealuseid taimeliike esindavad näsiniin, must seahernes ja pruunikas pesajuur, kauneid käpalisi. Rohurindes rohkete nemoraalsete liikide seas leidub ka kaitstavaid haruldusi: vahelmine lõokannus, karulauk, varju-püsikluste ja mets-aruhein. Paljud haruldased taimeliigid eelistavad kasvada hõredates valgusküllastes metsades, häiludes ja metsaservades. Näitena võib nimetada karvast lipphernest, aas-karukella, püstist hiirehernest ja tumepunast neiuvaipa kuivemate kasvukohatingimuste liikidena ja tuhkpihlakat, mägi-naistepuna, alpi ristikut ja peenelehist hiirehernest parasniisketest kasvukohtadest. Roomav öövilge kasvab varjukates okasmetsades ja karedahambane osi märjema liivapinnasega männikutes. Varjukates metsades, vahel ka puisniitudel esineb maad katvate laikudena kohati ka puudele tõusvat luuderohtu. Sutru nõlva alusest allikasoost leiti 1933. aastal uus endeemne taimeliik (Saarson, 1934), mis sai endale
annaabi.ee 
