aastal novelli ,,Maailma lõpus". See räägib mehest, kes on merehädalisena sattunud hiiglaste saarele. Tema eest hoolitsetakse ilma, et mees seda paluks. Hiiglaste vastutulelikkus on ilma igasuguse omakasupüüdluseta imetlusväärne. Eneselegi ootamatult armub mees hiigelneitsisse, kes koob ta enda võrku nii, et nende vahel lõõmav kirg muutub tasapidi mehe jaoks vangistavaks ning hakkab hävitama kogu tema olemust. Ainsa pääseteena näeb mees tappa teda ängistav hiigelneitsi ning põgeneda. Kuid kas põgenemine kõige ohtliku ja hirmuäratavana näiva eest on ainus viis end päästa? Pole uudis, et igaüks peab oma eluteel võitlema mõne probleemiga., olgu see siis hiiglaslik või vaevu tajutav. Vedanud on inimestel, kel on õnnestunud neist suure kaarega mööduda. Kuid enamikul raskustest pääsemine nii lihtne pole. Näiteks võib tuua praegu Eestis üha kasvava tööpuuduse, mille tagajärjel kaotab oma teenistuse ligikaudu 150 inimest päevas.
Neitsi ja merehädaline tundsid vaid füüsilist armastust, nad ei teadnud, milline on see vaimselt, sest selles saarel ei suheldud rääkides. Üksnes silmadest ja tegudest loeti mõtteid välja. Tänapäeval ei ole aga võimalik lugeda mõtteid välja pilgust ja liigutustest, võib-olla küll väikese osa sellest, kuid suhtlemine on siiski igasuguste suhete aluseks. Novell lõppeb sellega, et mees lahkub pealetükkiva, ürgnaiseliku- ja seksuaalse hiigelneitsi juures, sest naise armastus lämmatas mehe. See, mis nende vahel tegelikult oli, ei olnud minu avates tõeline armastus, sest vastasel juhul ei oleks ju mees neitsit tapnud ja saarelt lahkunud. Tõelise armastuse puhul ei ole lahkumine nii kerge. Seega oletan ma, et nende vahel ei olnud iial tõelist armastust olnudki. Tänapäeval võib armastust mõista suure kiindumuse ning inimese üllaima tundmusena, kuid teda ei ole võimalik kontrollida. Inimese
Purjetades aga põhja poole Sädemete saar paistma hakkas. Sulevipoeg saarele ruttas, kuid siis pea laevale tagasi tulehaavu ravima tuli. Samal ajal ka Kalevipoeg ja kannupoiss saarele läksid, kus kannupoiss aga ära kadus. Kõik koos teda laevalt hüüdsid, kuid valge linnuke tõi uudist, et kannupoiss näkineiu meelitusel ilusale saarele igaveseks jääb. *Sõites edasi jõudsid nad maale kus kuked kulda söövad. Kalevipoeg saatis 6 sulast maad vaatama, kus pärast öö veetmist hiigelneitsi nad põlletaskus oma koju viis, ning taat neilt mõistatusi pärima hakkas. Tänu keeletargale vastati kõigele õigesti ja neiu viis nad laevale tagasi. *Kõik laevalised olid hämmingus, kuid koheselt purjetati veel jäisema põhjamaa poole. Taeva all virmalised sähvima hakkasid ja Kalevipoeg mehi julgustas, kuni jällegi võõrasse randa jõuti. Seal oli imelik rahvas: pool keha inimese pool koera oma, ja hirmus vihased. Kalevipoeg maale kargas ja tosina neid hobu seljas
Tegelikkuses esinevate karakterite ja inimsuhete kujutamine ei piirdunud tal ainuüksi realistlike vahenditega, novellidesse sugenes fantastilisi kirjeldusi ning sündmusi. Mõjustatuna sümbolismist kaotas Tuglase tegelane reaalse inimese kontuurid ja muutus sümboliks. Novellis "Merineitsi" on Kaspar ahnuse ja võimuiha, Merineitsi aga ilu ja alistuvuse sümbol, sümboltegelased on ka koer ja ahv novellist "Popi ja Huhuu", novellis "Maailma lõpus" kujutatakse laevapoisi ja sümbolistliku hiigelneitsi armastuslugu. Sümbolistlikud müütnovellid on koondatud kogusse "Saatus" (1917). Esimese maailmasõja paine valitseb ka ekspressionistlikus luulekogus "Raskuse vaim" (1920). Neid kolme kirjandusvoolu impressionismi, sümbolismi ja ekspressionismi tähistab eesti kirjandusteaduses koondnimetus uusromantism. Uusromantiliste novellide ainestik on süngetooniline, neis tõusevad valdavale kohale hukkumismeeleolud. Enamik novelle on kirjutatud kas sõja ajal või kohe selle järel
annaabi.ee 
