Piinatud hinged Metsas Hiiesoo talus elavad ema ja ta kaks tütart Säde ja Lee. Vahel käib neid ka vaatamas nende isa, kes on joodik. Sädel ja Leel on erilised võimed. Säde räägib vaimuga ja Lee nagu näeb veidike elu ette. Nende tädi Gertrud töötab linnas ühes Aroomipoes (kus on müüa erinevaid teid, kette, raamatuid, aga kõik on veidi nõiduslik). Säde käib 10.klassis ja algul keegi temaga ei suhtle, sest ta ei ole rikkast perest. Järsku aitab üks 12.kklassi poiss (Naatan)
Tavaliselt lõigati sinna rist lahkuni mälestuseks kui ta surnuaeda viidi. · Mõnes kohas lõigati lihtsalt sälk puu sisse, teises kohas lõigati peremärk. Nii sai määrata talus surnud inimeste arvu. · Ristimärk tehti selleks, et surm ei pöörduks tagasi. · Ristipuuks oli tavaliselt mänd või tugev lehtpuu. · Hiis oli ühteaegu nii kes kui ka mis. Esineb laialdaselt kohanimedes (N: Hiiepõld, Hiiesoo, Hiiealuse heinamaa) · Hiide minek ei tomunud kunagi ilma asjata, see oli püha. · Pühasid metsasalusid mainis juba Läti-Hendrik 13. sajandil. · Soome-ugrilastele on puude austamine eriti omane. · Hiie usk oli enamlevinud Lääne-Eestis. · Hiiepuudeks olid tammed, männid. · Hiie juurde kuulusid hiiekivid, hiieallikad. · Hiis oli suure võimega hingestatud paik, sealt ei tohtinud midagi kaasa võtta, ega murda.
Hiis paiknes kindlas kohas maastikul, ta polnud midagi ebamäärast, vaid silmaga nähtav ja kõigi meeltega tajutav pühadus. Ta oli ühteaegu nii kes kui mis temas tunnetati väge või jõudu, mis asus mingil piiratud maa-alal, olles rohkem koondunud ühte või mitmesse puusse, kivisse, allikasse, lohku vms., aga ka kujudesse-sammastesse. Muljet hiiest kui paigast maastikul süvendab sõna laialdane esinemine kohanimedes(Hiiepõld, Hiiesoo, Hiie talu jne.). Võiks ju väita, et hiiekohad on vanad kalmed, kuhu on koondunud esivanemate jõud ja energia, mida ohvritega saab mõjutada ning enda kasuks rakendada. Liiga palju on hiisi, mis pole kunagi olnud kalmed. Ometi on üle Eeesti siin ja seal teada üksikuid hiisi-matusepaiku, kus juures Lõuna-Eestis näib see seos olevat pisut tihedam. Kalmeid ja kalmepuid peeti mõistetavalt pühaks ilma hiie-sõna kaasamatagi. Üks
metsatukad võisid erinevates Eesti osades olla väga erineva ilmega. Paljus määras hiie ilme kohaliku looduse omapära. Künkal kasvavaid ühishiisi võis rohkem olla Põhja- Eestis, kus asustus oli koondunud suurematesse küladesse. Lääne-Eestis, kus maa enamasti tasane ja tihti ka soine, võis hiis asuda põldudevahelisel tasandikul, niiskes nõos või kaugemal soos asuval metsasaarel. Hiite sellistele asupaikadele viitavad näiteks sealt talletatud hiiepaikade nimed Hiieauk, Hiiesoo jne. Lõuna-Eesti hajaasustuse piirkondades olid vähemalt viimastel sajanditel ühishiite asemel tüüpilised ohvriaiad. Igal talul oli omaette ohvriaed. Näiteks Viljandimaal püsisid need veel 19. sajandi teisel pooleni. Need olid tavaliselt väheldased puudetukad, mis ümbritsetud taraga. Pärimuspuudeks nimetatakse käesolevas töös puid, mis on seotud mingit tüüpi pärimustega. Pärimuspuudeks võivad olla perepuud, nimepuud ja muud
annaabi.ee 
