Kalmu Kaarel, Toone Toomas, Kabeli Andrus. Setud võrdlevad tänini surma metsavahi ja puuraiujaga. Elu pärast surma Meil on üsna arenemata kujutelmad mingist surnuteriigist või teisest ilmast, ammugi ei saa rääkida paradiisist ja põrgust. Puudub ka surnuteilma valitsev jumalus. Surnu on jätkanud oma elu lihtsalt uues kodus hauas, hiies, kalmistul, seal kuhu ta maeti või kus ta hukkus, kuhu ta laip jäi. Hiiepuud, hiiekivid ja hiieallikad on kohad, mis surnutega seotud, milledesse siirduvad surnute hinged ja mis saavad seega erilist jõudu. Hiiepuud on lihtsalt matusepaiga hingepuud, hiiekivid on kalmekivid, vared, mille alla on surnud maetud, hiieallikad on varustatud surnute jõuga. Sugulussuhted seovad surnut elavatega, kes hoolitsevad, et tema elu võiks normaalselt jätkuda. Talle on pandud kaasa toitu, rõivaid, esemeid, tarberiistu, raha, ehteid. Surnutega tuli hästi läbi saada, mitte neid
· Hiis oli ühteaegu nii kes kui ka mis. Esineb laialdaselt kohanimedes (N: Hiiepõld, Hiiesoo, Hiiealuse heinamaa) · Hiide minek ei tomunud kunagi ilma asjata, see oli püha. · Pühasid metsasalusid mainis juba Läti-Hendrik 13. sajandil. · Soome-ugrilastele on puude austamine eriti omane. · Hiie usk oli enamlevinud Lääne-Eestis. · Hiiepuudeks olid tammed, männid. · Hiie juurde kuulusid hiiekivid, hiieallikad. · Hiis oli suure võimega hingestatud paik, sealt ei tohtinud midagi kaasa võtta, ega murda. · Hiide viidi ohvriannid.
c.ii. Soolakaevandused c.iii. Rauasulatuskohad c.iv. Muistsete põldude jäänused jne. d. Kultuslikud muistised d.i. Ohvikivid (liukivid neljapäeva kuupaisteööl, kui naine laseb palja tahumiku peal liugu, siis pidi laste saamine kindel olema), kultusekivid d.ii. Pühad puud ja hiied (ohvripuud) d.iii. Pühad veekogud (ohvriallikad, silmaallikad, hiieallikad,viinaallikas[7 allikat], õlleallikas [1 allikas], jõed, järved) d.iv. Ohvriaiad, ohvrikaevud jne. e. Liiklemisega seotud muistised 2. Irdmuistised üksikesemed, mida väga sageli leitakse. 3. Peitleiud - aadred Paleoliitiline kultuur ja kunst Acheuli kultuuris õpiti ka juba pihukirveid teritama. See on homo erectuste aeg ja 400 000 aastat eKr on märke esimesest tulekasutusest. Kuidagi ei ole võimalik selgeks teha, kas tuld
annaabi.ee 
