,,Maailma lõpus" analüüs Loo alguses kirjeldatakse meeste laevasõitu ja merel toimunut. Seda kuidas nende eest oli must sein ja kuidas nad vaeva nägid, et sellest pääseda. Saarele jõudes tabas noormeest õnnetus, teised olid ta maha jätnud. Edasistes sündmustes tuleb tegemist hiidnaise ja mehega. Sellest kuidas noormehe ja hiidnaise vahel tärkas kirg, mis aga hiljema lõppes traagiliselt. Selles loos on väga paljusid asju kirjeldatud värvidega. Värvide kirjeldusest on detailselt aru saada tegelikku pilti. Punased ja heledad toonid kirjeldavad helgemaid situatsioone ja tumedad värvid süngemaid situatsioone. Sõnalist suhtlemist seal ei toimu. Loo põhilisteks tegelasteks on noor mees ja hiidnaine. Väga detailsel kirjeldatakse mehe ja naise vahelist armastust.
vahetasid. Hiiglane oleks justkui too mõtteid lugenud, kuid see poleks olnud ju võimalik, kas tõesti on siis võimalik, et piisab vaid silmadest, kas see ütlus on siis tõene, '' silmad on inimese hinge peegel''. Siinkohal pidas see paika, möödus aastaid, kuid, ning kasvasid nad üksteisest lahku, kunagi oli seal leegitsev ja pulbitsev armastus, kuid nüüd on järele jäänud vaid hirm ja kahetsus. Meremees üritas mitmeid kordi põgeneda hiidnaise käest kuid tulutult, hiiglane oli nagu igal pool, ta oli õhk mida meremees hingas, maa millel käis, vesi mida jõi ning ase millel magas. Isegi suurima soovi korral ei suutnud ta lahkuda, ei midagi muud ei jäänud üle kui elada seal saarel kuni surma tunnini, vähemalt nii ta arvas esialgu. Lõpuks võttis ta julguse kokku ning võttis mõõga, läks randa kus hiiglane magas. Tõstis mõõga üles ning surus selle siis talle rindu, karjatades hüppas neiu püsti ning mõistes mis
Tuglas mõistab selle hukka. 2) Novellikogud "Saatus", "Raskuse vaim", "Hingede rändamine". Neid iseloomustab, et palju sees sümbolitegelasi, palju vastandamist. Erinevad maailmad nt. "Popi ja Huhuu" (Isand ja Huhuu), "Maailma lõpus" (inimest ja hiiglase), "Vabadus ja surm" (vangala ja vabadus), "Inimesesööjad" ja "Kuldne rõngas" (lasta ja täiskasvanute). Meeleolult novellid üpriski sünged: a) "Maailma lõpus" suur tunne ühe hiidnaise vastu. Bioloogiline inimene sisse toodud. Laevapoiss tapab hiidnaise. Armastus tihedalt seotud surmaga. b) "Inimesesööjad" initsiatsioonnovell. Lapsed on mõelnud endale mängu "Inimsööjad". See on nende jaoks kõige hirmsam asi maailmas. Varemete juurde sattudes leiavad ülespoodud tüdruku, kes on tapnud end õnnetu armastuse nimel. Saavad aru, et elu on tegelikult hirmsam kui nende mäng. Armastuse ja surma
Kõik liigub kaose poole, st majapidamine ehk maailm on novelli lõpus absoluutsesse kaosesse langenud. Novelli puänt on plahvatus – maailm läheb kaosest lõhki. Koer kui inimese võrdkuju on jõuetu. Tuglas vaidleb Nietzschega: ta ei käsitle üliinimese teket optimistlikult, seda tõestab plahvatus. Inimene pole tegelikult võimeline võtma üliinimese rolli. Novellis „Maailma lõpus“ on meremees (ehk inimene), kes satub üksikule saarele, kus on hiidnaine (ehk jumal). Hiidnaise mõõtmed näitavad jumala suurust. Neil tekib armastus, mis on liiga intensiivne, et seda taluda. Tuglase prototüüp oli Under, kes oli temasse tol hetkel meeletult armunud. Meremehel ei jää muud üle kui hiidnaine tappa, sest ei kannata intensiivset elu välja. Nii et inimene tapab jumala. Tuglase novellides on arutlus kristlusega. Tuglase jaoks on see kuri, mida käsitleb, inimese seest tulev, olles talle väga omane ja moodustab varjatud energia. Kurjusefilosoofia imbub Tuglase
annaabi.ee 
