Selgrootutest loomadest on enamik mikroskoopilised ning elavad mullas ja taimestikus. Nende hulgas on esindatud ainuraksed, keriloomad, loimurid jm. Teadaolevalt pesitseb Antarktisel vaid neli lennuvõimelist linnuliiki: antarktika änn, lumi- tormilind, lääne-tuppnokk ja lõunatiir. Pingviinilisi ehk lennuvõimetuid linnuliike pesitseb mandril neli liiki: adeelia pingviin, eeselpingviin, keiserpingviin ja valjaspingviin. Mereloomadest on esindatud sinivaalad, mõõkvaalad, hiidkalmaarid, merileopardid, merikarud, hülged jm. Keiserpingviinid Lumitormilind Toiduahelad Paljud Antarktise rannikuvetes elavad veeloomad sõltuvalt otseselt või kaudselt fütoplanktonist. Suurtes parvedes liikuvad ja fütoplanktonist ning merejää all kasvavatest vetikatest toituvad krillid ehk hiidvähid kuuluvad Lõuna-Jäämere ökosüsteemi võtmeliikide hulka. Krillidest toituvad paljud mereloomad, -linnud ja kalad, kelle hulka kuuluvad: vaalad, hülged, merileopardid,
· Juhul, kui seepia mõne oma kombitsatest kaotab, kasvab talle varsti uus asemele. · Seepia aju on niivõrd täiuslik, et ta on võimeline uusi käitumisviise juurde õppima. · Vaimsete võimete poolest võrreldakse neid tihti ahvidega maismaal. Peale seepiate on tuntud peajalgsed ka kalmaarilised (Teuthida) ja kaheksajalalised (Octopoda), kelledest mõned on väga mürgised. Kalmaarid on seepiatest saledamad, kuid samuti kümne haarmega limused. Ka on kalmaarid suuremad, hiidkalmaarid isegi pikimad loomad üldse. Nende pikkus väljasirutatud kombitsatega ulatub kuni 18 meetrini Neid on u.300 liiki. Kalmaarid on kiired ujujad ning väga võimalik, et kõigist mereloomadest kõige kiiremad. Isegi väikesed kalmaarid arendavad kiirust kuni 55 km/h. Õige mitmed kalmaariliigid aga on suutelised ka lendama. Üks niisuguseid on heeringa suurune lendkalmaar, kes kas saaki jälitades või vaenlase eest põgenedes sageli veest välja hüppab, jätkates liikumist vee kohal liueldes
Osapoolteks nendes võitlustes on kaselott ja hiidkalmaar. Võitjaks osutub tavaliselt kaselott, kes haaranud kalmaari kinni, tirib selle sügavusest pinnale. Kuna aga peajalgne pole võimeline oma keha siserõhku nii kiiresti reguleerima kui kaselott, kaotab kalmaar võitlusvõime ning vaal pistab ta nahka. Kuid enne lõpplahendust leiavad vetesügavuses aset dramaatilised sündmused, millest annavad tunnistust vaalade kehale, eriti pea ümbrusse jäänud haavad. Vabal tahtel ei tõuse hiidkalmaarid kunagi mere pinnakihtidesse, sest süvamereloomadena ei talu nad madalat rõhku. Ent kui mõnede meremeeste jutud paika peavad, olla 3.juulil 1874.a. hiidkalmaar rünnanud India ookeanis tuulevaikuse kätte jäänud 150-tonnise veeväljasurvega purjelaeva "Perle". Nimelt märganud keegi madrustest eemal kobrutavat vett, läkitanud sellesse kohta harpuuni, mis tabanud hiigelsuurt looma. Haavatud kalmaar sööstnud laeva kallale, kahmanud oma haarmega selle mastist ning tõmmanud laeva ümber
Ta täitis vanni vee ja vahuga ning läks siis vanni. Muna võttis ta kaasa ja tegi vee all lahti. Sealt seest kostus laul. "Kus meie hääled, otsi sealt, maa peal ei saa me laulda eal, ning mõtle aina kõigest väest, mis armsaim sul, see meie käes. Sul jätkub aega tunniks a´aks, et võetu tagasi sa saaks. Tund möödas - kurb su olu näib. Jäid hiljaks, mis on läind, see läind." Ta hakkas mõtlema, kelle käes võiks olla see armsaim. Ta mõtles, kes elavad veel all: kalad, hiidkalmaarid, näkid. See´p see oligi: minna järve põhja näkkide juurde ja tuua ära sulle armsaim. Aga Harry ei osanud hästi ujuda, niisiis pidi ta leidma millegi, mis aitaks tal tunni jooksul vee all ellu jääda. Muidugi oli tal vaja jälle minna raamatukokku ja uurida raamatuid. Kuna aega oli veel väga vähe jäänud, veetsid Harry, Ron ja Hermione raamatukogus kõik vabad tunnid. Nad puurisid igasuguseid raamatuid, kuid ei leidnud midagi. Viimasel õhtul enne ülesannet otsustas Harry,
annaabi.ee 
