aastatuhandet hiljem olid vanad kujutelmad nii sügavale pähe kulunud, et üks saksa õpetlane arvas: "Merevaik on randa uhutud ning rohke soolaga segatud ja kokkupressitud merevaht, mis on õhu käes ning päikesekuumuses kuivanud ning ütlemata kõvaks kivistunud ..." Alles 1767. aastal kirjutas Samuel Bock raamatu, milles ta tõestas, et merevaik pole midagi muud kui kivistunud puuvaik. Igatahes vaik, nagu me tänapäeval teame, mida higistasid neljakümne või rohkem miljoni aasta eest välja Põhja- Euroopa troopikataimestiku ammu väljasurnud männid. Mõnelegi merevaigu tükile väärtust lisavad putuka-ja taimejäänused toovad sõnumeid kaugest ürgajast, millal kujunesid mäed, mis veel tänapäevalgi meie maa palet kujundavad, mil imetajad hakkasid hiidsauruste üle võitu saama ja millal olid veel haljad need metsad, mida tänapäeval pruunsöena kaevandatakse. Nii et midagi muinasjutulist on merevaigus siiski
vähemalt "3". Hindeid kirjutati numbritega 1-st 5-ni. Koolis oli lastel alati soe toit. Söögiks oli praad või supp, mille kõrvale pakuti magustoitu või morssi. Kõik lapsed sõid lõunat. Koolis oli kohustuslik kanda koolivormi. Poisid kandsid viigipükse, nööppluusi ja pintsakut. Tüdrukud kandsid seelikut ja pluusi. Vahetusjalatsiteks olid sandaalid või kingad. Tennised olid keelatud, sest need higistasid. Õpikuid kanti ranitsates või portfellides. Õpikud ümbritseti jõupaberiga. Kirjutati sulepeaga vihikutesse. Istuti kahekohaliste klapplaudade taga. Minu isale meeldisid muusika, tööõpetus ja ajalugu, sest need olid kerged ained. Ta laulis ka kooli kooris. Seevastu ei meeldinud isale reaalained, sest nende selgeks saamiseks pidi rohkem vaeva nägema. Selle asemel oleks isa meelsamini teiste poistega väljas palli tagunud. Vahetunnid kestsid kümme minutit
neid merelt ja õhust jälgima asusid, lubati sõdureid tekile (mitte suuremate rühmadena kui viis-kuus meest) vaid öösel (kuigi päeval ulatus temperatuur alumistel tekkidel 32 kraadini). Selleks ajaks oli sõduritel reisi sihtkoht juba teada. Keset Atlandi ookeani avasid väeosa komandör ja laeva kapten KGB ohvitseri juuresolekul väikese pitseeritud ümbriku, mis oli suletud suuremasse punase lindiga kinniseotud pitseeritud ümbrikusse, ning tegid sihtkoha teatavaks. Mehed higistasid päevad läbi, toitu anti neile peamiselt pimedas ning tualetis sai mõnel laeval käia vaid kindlatel kellaaegadel, nii et kaheksateistkümne- kuni kahekümnepäevane merereis troopikas, millest talvest väsinud venelased olid unistanud, osutus tõeliseks kosmaariks. Palju lõbusamaks ei läinud ka pärast laevade kohalejõudmist. ,,Maria Uljanova" saabus 26. juulil ning järgneva nelja päeva jooksul tuli veel üheksa laeva. Kuna Moskva oli
vad mehi. Mõle selle üe veel jäele. Ülen sulle, see on tõsti parem. Kes see plika on?» «See ei ole üdse plika, see on neiu.» «Minu arvates on see üskõk. Mõi üleb «neiu», mõi «plika» --mõemal on õgus. Olgu kuidas on, aga mis ta nimi on, Tom?» «Kül ma sulle üskord ülen, praegu mitte.» «Hea kül, olgu nii. Ainult kui sa abiellud, siis jä an veel üsildasemaks.» «Ei, sa ei jä a. Sa tuled minu juurde elama. Nü ud maast lahti ja hakkame kaevama.» Nad tö otasid ja higistasid pool tundi. Mingit tagajäge! Nad tö otasid veel pool tundi. Jäle tagajäjeta. Huck küis: «Kas nad selle alati nii süavale matavad?» «Mõikord, mitte alati. Harilikult mitte. Arvan, et me ei ole õgele kohale sattunud.» Niisiis valisid nad uue köa ja hakkasid otsast peale. Tö o edenes aegamisi, kuid nad jõdsid siiski edasi. Mõi aeg kaevati vaikides. Viimaks toetus Huck labidale, pükis varrukaga higipiisk laubalt ja küis:
annaabi.ee 
