selle pooleli ning läks tagasi kodukohta, asudes oma mõisat valitsema. Ta õppis seal iseseisvalt ning tegeles praktilise tööga. Ta hakkas pidama ka päevikut, et uurida ennast, elu ja inimesi. 1851 läks koos vennaga Kaukaasiasse, kus teenis ohvitserina. 1854 1855 võttis osa Krimmi sõjast. Kahel Euroopa reisil, aastatel 1857 ja 18601861, uuris ta pedagoogilisi suundi ja külastas Londonis Aleksander Herzenit. Saadud humanistlikke ideid talupoegade kasvatamisest asus ta rakendama oma mõisakoolis, kus ta ise ka õpetajana töötas. 1857. aasta reisis Prantsusmaale, Sveitsi, Itaaliasse ja Saksamaale pidi ta pettuma, sest LääneEuroopas oli kodanlik kord ning moraal ja kultuur mõjusid eemaletõukavalt. Tolstoi asutas pedagoogilise ajakirja, kirjutas aabitsa ning muud õppekirjandust. 1862
järgi kõlbelised ehk moraalsed seadused. Need on inimesele looduse poolt kaasa antud. Idee kuulub Rousseaule. Tolstoi pooldas teda juba 40ndatest aastatest. Tolstoi uskus, et sündides siia maailma, on inimene oma loomuselt hea. See idee süveneb, kuna Tolstoi tutvub veel mõningate autorite tekstidega. Ta loeb Belgia autorit Proudhon perekultuuri jaoks oluline, ta oli anarhismiteoreetik. Tolstoi hakkab anarhistlikesse vaadetesse hästi suhtuma. Ta on lugenud ka Herzenit. Ta sõnastab oma mõtted kirjas V.-P. Botkinile. Botkin hindas puhta kunsti teooriat. Ta ei toeta seisukohta, et kust peaks kindlasti käsitlema sotsiaalseid teemasid. 50ndate teisel poolel on Tolstoi Botkiniga küllaltki lähedane. Otseselt ta seda teooriat ei poolda. Botkin pole radikaal, nihilist, revolutsionäär jms. 1857. aastal kirjutab Tolstoi jutustuse ,,Luzern" (avaldatakse 1858). See on zanrilises plaanis väga huvitav tekst. Tolstoi huvitus vanemast kirjandusest
aastal abiellus ta Maria Issajevaga. 1859. aastal läks Dostojevski Peterburi. Vangistuse ja pagenduse ajel pöördus ta kristlusse ja slavofiiliasse. 1861. aastal asutas ta koos venna Mihhailiga ajakirja "Vremja", hiljem "Epohha", mis ilmus 1865. aastani. Tollel perioodil tutvus ta Ivan Gontsarovi ja Nikolai Tsernõsevskiga. Tormiliste armuseikluste tõttu jääb ta oma haigele naisele võõraks. 1862. aastal reisis Dostojevski Lääne- Euroopas, külastas Inglismaal Aleksander Herzenit ja kaotas Baden-Badeni kasiinos terve varanduse. 1864. aastal surid tema naine ja vend Mihhail. Dostojevski ei osanud rahaga ümber käia, ta sõlmis ikka ja jälle kahtlasi tehinguid, lisaks aitas ta sugulasi. 1845. aastast saadik kannatas ta langetõvehoogude käes. Samal ajal kui ilmus romaan "Kuritöö ja karistus" (1866), dikteeris ta noorele Anna Snitkinale juba järgmist romaani "Mängur" (1867). Nad abiellusid ja neil sündis neli last, kellest kaks surid noorelt
annaabi.ee 
