toatüdrukutest ja keskklassi inimestest. Richardson arvas, et peategelane ei pea olema hertsoginna. Ta kirjutas 17.sajandi romaanitehnikas, kiriromaani vormis, kuid ta ei vältinud kangelaste eristamist. Teosed tekitasid protesti, seisusliku ebavõrdsuse ja ühiskonna halastamatuse vastu. Richardson kirjutas esimese inglise traagilise romaani ,,Clarissa" . Tutvunud autoriga, arvan Somuel Richardson oli autor, kes tahtis, et ka keskklassi inimesed või toatüdruk võiks olla võrdne hertsoginnaga, et ta saaks ennast panna sele kangelase kohale. Richardsoni romaanid meeldisid eelkõige keskklassi lugejatele. Richardson oli ka see, kes pani aluse perekonnaromaanile. Henry Fielding (1707-1754) Teosed: ,,Tom Jones, ühe leidiku lugu" Fielding kirjutas ,,koomilisi eeposeid", kus ta näitas vastasseisu hea ja kurja vahel. Ta teoses oli palju huumorit
Porthose sõber. Athos on seltskonnast kõige vanem ( umbes kolmekümneaastane) ja tal on sünge minevik, mis seob teda mileedi de Winteriga. Oma minevikumured uputab ta tavaliselt alkoholi. Ta on meeldiva välimusega, rikas, lahke südamega, healoomuline, arukas, rahumeelne. Ta oli suursugune ja karmi ilmega. Kõneles väga vähe. Porthos - hiiglaslik musketär, kes kõneles palju ja valjusti. Vihkas teadlasi. Riietus silmatorkavalt, oli kiitleja D`Artagnani sõber, kellel on romaan hertsoginnaga. Dumas raamatukangelasena sureb Porthos esimesena. Aramis - d`Artagnan ,Athose ja Porthose sõber, kes loodab musketäriteenistusest lahkudes saada vaimulikuks. Ilus ja salakaval. Kõrvaltegelased: de Treville - musketäride kapten. Sõgeda julgusega kiire pilguga, kärme käega, terava mõistusega,visa ja peen kavaler. Teda imetleti, kardeti ja armastati. Kuninga sõber. Tema Eminents Richelius – kardinal, kaardiväelaste kapten. Oli armunud kuninganna Annasse.
Ladina keele tundmine oli hädavajalik, sest see võimaldas lugeda antiikautoreid originaalis. Peale selle õppis noor hertsoginna ka muusikat ja laulmist. Ta oli väga hea ratsutaja ja käis tihti jahil. Aliénor sai just neljateistkümneseks, kui isa suri. Üleöö sai tütarlapsest suure hertsogiriigi pärija. Prantsusmaa kuningas soovis kibekähku oma alaealise poja, tulevase Louis VII, noore hertsoginnaga paari panna, et niiviisi oma riigipiiri kaugemale nihutada. 25. juulil 1137 pandigi Aliénor ja tulevane Louis VII Bordeaux' katedraalis paari. Tseremoonia jätkus 8. augustil Poitiers's, kus Louis'le omistati Akvitaania hertsogi tiitel. Mõne päeva pärast suri valitsev kuningas ja nüüd sai Aliénorist juba ametlikult Prantsusmaa kuninganna. Lootus, et ehk hakkavad vastsed abikaasad teineteist armastama, ei täitunud. Aliénorile tundus, et tema seaduslik abikaasa on
paistsid siin-seal 86 silma üksikud jäljed möödunud hiilgusest: seal oli näiteks rikkalikult damastseeritud mõõk, mis kuju järgi otsustades pidi François I ajast pärinema ja mille kalliskividega inkrusteeritud käepide üksi maksis kakssada pistooli. Ometi, isegi kõige suuremas hädas ei nõustunud Athos seda pantima või müüma. Porthos oli kaua ihaldanud seda mõõka, valmis loovutama selle eest kümme aastat oma elust. Kord, kui Porthosel oli kohtumine ühe hertsoginnaga, tahtis ta seda Athoselt laenata. Sõnalausumata tühjendas Athos oma taskud, korjas kokku kõik kalliskivid, kukrud, paelad ning kuldketid ja pakkus neid Porthosele, öeldes: «Mõõk aga on needitud seinale ja seda ei võeta sealt maha enne, kui mõõga isand lahkub korterist.» Peale mõõga kaunistas tuba portree, mis kujutas Henri III aegset väga elegantselt riietatud aadlikku, Püha Vaimu ordeniga rinnal. Portreel oli midagi ühist Athose näojoontega: teatav
annaabi.ee 
