Masing on ise seda kirjas Rosenplänterile nimetanud talurahvaentsüklopeediaks. ,,Marahwa Näddala-Leht" oli mahult kõiki varasemaid omataolisi kaugelt ületav väljaanne (416 pluss 414 pluss 416 pluss 422 ehk 1668 lk.) Masingu nädalelehte trükiti algul Tartus Schünmanni trükikojas, seejärel Pärnus Marquardti juures, ja viimaseid numbreid Riias. Trükiarv ning levik olid tagasihoidlikud, tellimishind 6 paberrubla. Vähese leviku üheks põhjuseks oli Masingu vastuolu pietistlik-hernhuutlike pastoritega ja vennastekoguduse liikumisega, millised olid boikoteerinud juba ,,Vahelugemisi" ja masingu lugemikke. Nädalalehe sisu oli mitmekesine. Selles oli sõnumeid, kirjeldusi võõraste maade ja kodumaa ajaloo kohta (ms. Mõrvalood Porkuni preilist ja Barbara von Tiesenhauseni tapmisest Rõngus), teaduse- ja kultuurisaavutuste esitlusi, kirjanduse ja hariduse käsitlusi, praktilisi nõuandeid ja ilukirjanduslikke palasid. Masingu taotluseks oli
EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 8 9. Eesti proosakirjanduse tekkimine (F. W. v. Willmann, F. G. Arvelius jt). Eestikeelse jutukirjanduse alged avalduvad A. Thor Helle / E. Gutsleffi keeleõpiku (1732) dialoogides, vennastekoguduse liikumisega seotud pastorite ja jutlustajate loomingus. Varasem jutukirjandus enamuses tõlkemuganduslik. Saksamaalt pärit, hernhuutlike vaadetega Urvaste pastor Johann Christian Quandt koondas enda ümber vagatsevaid talupoegi, rajas kiriku lähedale palvemaja, mõistis hukka rahvakombeid, andis välja 1741. aastal esimese eestikeelse hernhuutliku lauluraamatu. Saksamaalt pärit vagadusjuttude tõlgetega alustas omamoodi eestikeelset jutukirjandust. Quandt andis välja 1737. aastal mõne vagadusjutu tõlke ja kirikulaulude raamatu. Quandti lugemistes on ilukirjanduslik element olemas, varaseimad tõlkejutud eesti keeles.
oma mõisas eraalgatusel käima talurahva laste kooli. Eesmärgiks oli talurahva, oma pärisorjade võitmine hernhuutlusele. Ärksamad poisid korjati kokku, õpetati lugema, neist said hernhuutlikud jutlustajad, saadeti laiali seal kihelkonna piires suuresti. Aga see tegevus ei saanud kesta kuigi kaua, sest juba 1740. aa lõpus pandi hernhuutlik liikumine Vene impeeriumis põlu alla. 18. sajandi talurahvaharidus – ennekõike üksikute entusiastide katsed, samuti mingil määral hernhuutlike jutlustajate tegevus, mingil määral tegelesid sellega 18. saj lõpus ka kihelkonnakirikute juurde ametisse pandud köstrid, kes pidid palveid ja kirikulaule õpetama lastele, aga mõned neist piirasid tähelepanu ka kirjasõnale ja üritasid lapsi lugema õpetada. Tegemist siis üsna juhuslikult kujunenud tegevusega, koduõppega. Koole talurahvale praktiliselt polnud. 19. saj alguses hakkas olukord muutuma kui kogu Vene impeeriumis kehtestati ühtne koolikorraldus
annaabi.ee 
