Propageeris usuvagadust, alandlikkust ja kõlblust. Pani rõhku võrdsusele ja vendlusele (nt lugejate valimine kogudusele, vara kollektiivne kasutamine). Loobusid kirikus käimisest ja ehitasid endale ise palvemajasid. Kutsusid üles loobuma lõbustustest (kõrtsid jäid tühjaks; vargused lõppesid; samas hävitasid ka rahvariideid ja pille). Suur teene oli hernhuutlastel kirjutamisoskuse levikul (kirjutasid käsitsi usulist kirjandust ümber ja levitasid usuvendadele). Liikumine keelustati kohalike kirikuõpetajate ja mõisnike taotluse alusel 1743; taaselustus alates 19.sajandi algusest, aga ei saavutanud enam endist ulatust. 9. Selgita mõisted: 18.saj 1) restitutsioon- mõisate tagastamine vene tsaari poolt 2) barokk-kunsti ja ehitusstiil 3) hernhuutlus- vennastekoguduste liikumine
Kõik see kujunes ühe põlvkonna jooksul. Haridustase kasvas pidevalt. (S.Õispuu 1992) Suur areng tõi suured muutused maailmavaadetes. Hakkas levima hernhuutlik liikumine, mis vahepeal küll keelatud oli, aga 1830-1840 hakkas taas levima. Tänu sellele muutusid eestlased ka kristlikuks rahvaks. Hernhuutlik liikumine arendas rahvas soovi ka ise hakata midagi kirja panema, see õhutas neid eneseteostusele. Vaatamata sellele, ei olnud hernhuutlastel otsest mõju rahvuslikule liikumisele. (S.Õispuu 1992) Loomulikult ei meeldinud üldse rahvulike ideed levik baltisakslastele. Nad ei soovinud oma juhtivat positsiooni Balti provintsides jagada. (M.Laur jt. 2005,) Eesti üheks esimeseks rahvulikuks liidriks tõusis K.J.Peterson. Üks esimesi rahvusteadvuse väljendamisi oli tema laul "Kas siis selle maa keel". Ta tegutses estofiilide seltskonna kõrval (sinna kuulusid Rosenpläter ja Masing). Järgmisesse estofiilide põlvkonda kuulusid Fr
Niisugust vaimulikul osadusel 18 R. Põldmäe, Vennastekoguduse kirjandus, 31. 19 Samas, 33. 20 Villem Reiman. Eesti ajalugu. Tartu 2014, 122. 21 Voldemar Ilja. Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal. Helsinki 1995, 41. 22 P. Neustupny, Hernhuutliku vennastekoguduse, 2. baseeruvat seisuste võrdsustamist oli vennastekogudustes kultiveeritud juba alates Zinzendorfi aegadest.23 Tänu eelpool mainitule õnnestus hernhuutlastel kirik ja jumalasõna rahvale lähemale tuua, kui muidu oli keeruline talupoegi jumalateenistustele meelitada, siis hernhuutlaste jutlustel ja palvetundides olid väga populaarsed ja rahvas osales neis meelsasti. Näiteks Saaremaal kujunesid Upa Jürgeni, tema naise Triinu ning kohaliku Tuulesalu Krõõda jutlused nii populaarseks, et polnud enam ruumi, kuhu kõik huvilised mahuksid ja seetõttu olid nad sunnitud kogunemisi pidama küla karjamaal
vennastekoguduses oli algust tehtud mitmehäälse koorilauluga. Mitmehäälsus oli seni vaid iseloomustanud Lõuna-Eesti, täpsemini Setumaa laule, millel olid pikaajalised kontaktid vene rahva- ja kirikumuusikaga. Eesti rahvamuusikas domineerisid veel 18. sajandil torupill ja vanapärane, suhteliselt primitiivne kannel. 19. aajandi algusest hakkasid levima uuetüübilised kandled (simblid) ja viiul. (Lisa 12) Nendegi levikus oli oma osa hernhuutlastel (Vahtre, 2000). 22 6. 18. SAJANDI TEINE POOL Lõpetuseks paar seika, mis omal kombel iseloomustavad 18. sajandit ja on paratamatult kultuuriloo osaks. 18. sajandi lõpul hakkas Venemaa Balti kubermangudest nekruteid võtma, millest eestlased Põhjasõjast saati priid olid olnud. Vene kroonu nõuded olid märksa rangemad kui Rootsi omad. Teenistus tuli ära teenida kodust kaugel, selle pikkuseks oli 25 aastat
annaabi.ee 
