loomadevahel. epigeneetilised faktorid tunnuse avaldumisel ii. Keskkond -sööda kvantiteet ja kvaliteet, keskkonna temperatuur, päikesekiirgus, patogeensed faktorid, pidamistingimused jne iii. Epigeneetilised faktorid c. Fenotüüpide jaotus populatsioonis variatsioonirida normaaljaotus aritmeetiline keskmine standardviga d. Päritavuskoefitsient- ehk heritaablus, tähis: h2; arvuliselt väljendatav geneetilise muutlikkuse suhtosa tunnuse üldises populatsioonisiseses (individuaalses) muutlikkuses antud keskkondlikes tingimustes. Üldjuhul defineeritakse geneetilise dispersiooni suhtena tunnuse kogudispersiooni: h2 = Vg/Vp. Päritavuse sisu õigeks mõistmiseks on vaja arvestada, et päritavuskoefitsient hindab tunnuse geneetilise muutlikkuse osa antud geneetilise struktuuriga populatsioonis konkreetsetes keskkonnatingimustes; see ei näita tunnuse
Mida suurem on soodumus haiguseks, seda raskem on haiguse raskusaste. 41. Päritavus laiemas ja kitsamas mõistes. Päritavus laiemas mõistes - geneetilise determineerituse aste (Kasutatakse nii monogeensete kui polügeensete ja multifaktoriaalsete haiguste puhul. ) Kitsamas mõistes - millisel määral kandub tunnus edasi vanematelt järglastel 42. Millisel juhul on võimalik haiguse esinemissagedust populatsioonis muuta selektsiooni teel? Kui haiguse heritaablus on suurem kui 0, on võimalik selle esinemissagedust vähendada selektsiooni abil. Mida suurem on heritaablus, seda suurem on ka selektsiooniefekt. 43. Milline on prognoos selektsiooniefekti suhtes sõltuvalt tunnuse päritavusest? Mida kõrgem on päritavus, seda suurem on selektsiooniefekt. 44. Mis on populatsioon, mis on geeni- ja genotüübisagedus? Populatsioon- ühte liiki kuuluvate ja omavahel vabalt paaruvate isendite kogum
Üldjuhul defineeritakse geneetilise dispersiooni suhtena tunnuse kogudispersiooni: h2 = Vg/Vp. Päritavuse sisu õigeks mõistmiseks on vaja arvestada, et päritavuskoefitsient hindab tunnuse geneetilise muutlikkuse osa antud geneetilise struktuuriga populatsioonis konkreetsetes keskkonnatingimustes; see ei näita tunnuse päriliku tingituse määra ega mehhanismi üksikindiviidide arengus. Kogu fenotüübilise variatsiooni pärilikku osa mõõdab päritavuskoefitsient ehk heritaablus (h2). h2 näitab, kui suures osas mõjuvad geneetilised faktorid üldisele tunnuse variatsioonile Mida väiksem on h2, seda suurem on mittegeneetiliste faktorite mõju mingi tunnuse variatsioonile (söötmine, pidamine, kliima jt. faktorid). enam-vähem ühesugustes keskkonnatingimustes on h2 emadel ja tütardel ühesugune. e. Aretusväärtus Aretusteoorias defineeritakse indiviidi aretusväärtus enamasti kui tema lõpmatu arvu järglaste keskmise fenotüübiväärtuse
annaabi.ee 
