kultuuri klassikaliseks ajajärguks (5. saj e. Kr) kujunes välja kreekalik mõiste MUSIKĒ (muusade kunst), mis on üsna erinev sellest, mida meie muusika all mõistame. See hõlmab poeesiat ja muusikat lahutamatus ühtsuses – musike on lauldes ettekantud luule, mis kreeklaste jaoks tõusist tõeliselt jumalike kõrgusteni. Muusikud ja poeedid olid kreeklaste jaoks jumaliku andega prohvetid, kujutavat kunsti vaadati hellenismiajastuni vaid kui kunstkäsitööd. Alates hellenismiajastust võib rääkida luulest ja muusikast omaette kunstidena, sest nende ühtsus oli lagunenud. Lahutamatu seos poeesiaga määrab kreeka muusika omapära. RÜTM - kreeklaste jaoks muusika põhialus, lähtub värsi ja lühikeste silpide vaheldumisest. Värsi ehitusega on seotud ka MELOODIA, mille elemendid on Platoni (427-347 a. e. Kr) järgi logos (SÕNA), HARMOODIA (kreeklaste jaoks helide järgnevus) ja RÜTM (liikumise kord)
väljendavate kunstide rühmast. Kujunes välja tüüpiliselt kreekalik mõiste – musike. Sõna „muusika“ tulenebki sellest kreeka keelsest sõnast ja tähendab muusade kunsti. See on lauldes ettekantud luule, kus muusika teenis poeesia huvisid ja ainult seda peeti tõeliseks kunstiks. Muusikud ja poeedid olid kreeklaste jaoks väga hinnatud inimesed – jumaliku andega prohvetid. Seevastu kujutavasse kunsti suhtuti (kuni hellenismiajastuni) kui käsitöösse. Muusika kõlas unisoonis või oktaavis, harmooniat (meie mõistes) ja mitmehäälsust ei tuntud. Kreeka muusika omapära määrab lahutamatu seos poeesiaga. Kreeklaste jaoks oli muusika põhialuseks rürm, mis lähtus värsi pikkadest ja lühikestest silpidest. Värsi ehitusega on seotud ka meloodia (melos), mille elemendid on Platoni järgi: sõna (logos), harmoonia (helide järgnevus) ja rütm (liikumise kord)
vaadeldi osana ühiste väljendavate kunstide rühmast. Kujunes välja tüüpiliselt kreekalik mõiste musike. Sõna ,,muusika" tulenebki sellest kreeka keelsest sõnast ja tähendab muusade kunsti. See on lauldes ettekantud luule, kus muusika teenis poeesia huvisid ja ainult seda peeti tõeliseks kunstiks. Muusikud ja poeedid olid kreeklaste jaoks väga hinnatud inimesed jumaliku andega prohvetid. Seevastu kujutavasse kunsti suhtuti (kuni hellenismiajastuni) kui käsitöösse. Muusika kõlas unisoonis või oktaavis, harmooniat (meie mõistes) ja mitmehäälsust ei tuntud. Kreeka muusika omapära määrab lahutamatu seos poeesiaga. Kreeklaste jaoks oli muusika põhialuseks rürm, mis lähtus värsi pikkadest ja lühikestest silpidest. Värsi ehitusega on seotud ka meloodia (melos), mille elemendid on Platoni järgi: * sõna (logos), * harmoonia (helide järgnevus) ja * rütm (liikumise kord). Rütm oli muusika hingeks, meloodia mateeriaks.
Saj. eKr). Siis tähistati sellega laulude liike, mida kanti ette keelpilli, eeskätt lüüra saatel. Antiikajal säilitas lüüriline luule kaua aega seose laulmisega, muusikalise saatega (nt aulosega) ja osalt isegi rütmiliste kehaliigutustega, s. o. tantsuga. Järg-järgult muutus see seos, olenevalt laulude iseloomust, nõrgemaks ja katkes mõnikord sootuks. Nii eraldusid jamb ja eleegia varakult muusikalisest saatest, kuna lüürika teistel liikidel püsis kaua seos muusikaga hellenismiajastuni ja kauemgi. Neid viimaseid liike nimetati meelikaks. Nüüdisajal kasutatakse terminit ,,vanakreeka lüürika" laiemas mõttes, hõlmates ka lüüra saateta luuleliike. Antiikaegse klassifikatsiooni kohaselt tuleb kreeka lüürikas eristada eleegiat, jambi ja meelikat (lüürikat kitsamas mõttes. Tuleb sõnast melos, mis tähendab lauluga seotud, laulu. Eelkäijaks rahvalaul.). Selle järgi, kuidas laule ette kanti, jaguneb meelika oma korda monoodiliseks lüürikaks,
annaabi.ee 
