suitable for transmission via radio or telephone. Normally, the transmitted audio alternates between two tones: one, the "mark", represents a binary one; the other, the "space", represents a binary zero. Meie NOKIA modem kasutas nn. full-duplex kanalit, mis kujutab endast ühendust kahe punkti vahel. Seega üks punkt on telefonivõrgus (dial-up) ja teine võrgukaart. Sellist tüüpi modemid kasutavad tehnoloogiat, mille põhimõte on helitooni(audio) sageduse codeerimine kahendsüsteemi(binary). Ehk siis signaalina näeme aja ja kõrgepingenivoona esitletud bitijadana, milles esinevad kandsüsteemi numbrid ,,0" ja ,,1". b) Joonis m) Tegemist on negatiivse loogikaga, st. ,,0" korral on kõrgepingenivoo. Seega eeldan, et ASCII kood tuleks järgmine: 1010010-Tegemist on % märgiga
põhimõtteliselt hoopis teise tulemuse, ehk (SM) mälu maht võib olla suurem kui seni teati, - võrrelgem tema kahe katse tulemusi: 1.katse:G.Sperling (1960) esitas inimestele kuni 12 tähelisi maatrikseid lühiajaliselt (1/20 sek) Tulemus: enamik inimesi suutis õigesti meenutada max 4-5 tähte. Kas põhjus oli selles, et polnud aega kõiki tähti vaadata? Sperlingi vastus oli ,,ei ! Mispärast? ·See selgus katsest, kus ta kasutas osalist reprodutseerimist helitooni järgi... Vastavalt helitoonile pidid inimesed nimetama ainult vastavas reas asuvaid tähti. Nüüd vastasid nad täpselt, sõltumata reast. ·Ilmsesti olid kõik nähtud read sensoorsesse mällu hoiustatud (ka 1.katses!), kuid esimeste tähtede sõnastamisel kustus ülejäänute kohta olev info. ·Nägemises nn ikoonilise mälu kestvus on umb 300 msek / ·kuulmises nn kajamälu kestvus 2-3 sek. Kokkuvõttes: EI ole tähtis (staadiumide) ajaline järgnevus ... vaid... pigem on
värvusest; impulsside sagedus kajastab aga objekti heledust • analoogselt - see, millist konkreetset kõrva närvikiudu impulsid läbivad, kajastab heli tooni; impulsside sagedus aga heli tugevust • kahe silma olemasolu on tähtis, kuna see võimaldab hinnata objektide kaugust, kahe kõrva olemasolu aga heliallika suunda kahe kõrva tuhanded retseptorrakud, millest igaüks on võimeline erutuma vaid teatud kindla helitooni puhul, varustavad meie aju piisava informatsiooniga, et rekonstrueerida näiteks Bachi orelikontserti või ööbiku laulu see, kas me neid helindeid naudime või mitte, ei ole niivõrd enam meeleelundite, kuivõrd meie aju omadus, meie psüühika küsimus. Kuulmine – teiste liikide kuulmine erineb inimese omast nii eristusvõime (“kuulmisteravuse”) kui ka tajutava sagedusala poolest.
Nii nagu nägemises tekib terviklik tajukujund ümbritsevast maailmast, tekib samasugune helikujund kuulmisel. See tähendab, et ajukoores toimuvad analüüsi ja sünteesi protsessid peavad lõppkokkuvõttes andma näiteks tervikmulje orkestri mängust, kus on võimalik eristada igat üksikut pilli tema helilistes nüanssides. Integratsioon toimub nii simultaanselt kui järjestikuselt. Muusika tajumisel on mõned eripärad. Akustiline helikõrgus erineb muusikalisest heli- (tooni) kõrgusest. Helitooni puhul räägitakse ka tooni värvingust. Nootide kõrguste vahed paiknevad logaritmilisel skaalal. Mitme noodi üheaegne mängimine tekitab akordi. Muusikalisi vorme ühendavad kontuurid. Helide ajalised karakteristikud tekitavad muusikapala tempo ja rütmi. 2.9. Kõne tajumine Kõne tajumine põhineb inimhääle poolt tekitatud õhuvõngete (kõne) vastuvõtul, analüüsil ja sünteesil. Kaheks kõne- eelseks hääle ühikuks on häälikud (täis- ja kaashäälikud)
annaabi.ee 
