· Esimesed teated pärinevad 1442. aastast. · Keskajal püstitati mõisa kivist kindlustatud mõisahoone ehk tornlinnus. · Tornlinnus on ehitatud 15. sajandil Tornlinnus · neljakorruseline tornlinnus on ligikaudu 10x10 meetri suurune. · Linnuse kaks esimest korrust on võlvitud · Tornlinnus restaureeriti 1986. aastal, seal paikneb Vao muuseum. · Järgnevatel sajanditel on Vao mõis kuulunud nii von Bremenite, von Budbergide, von Anrepitele kui ka von Helffreichide aadliperekondadele. · 1744. aastal omandasid mõisa Edler von Rennenkampffid · Mõisasüda koos väikese maatükiga jäi nende omandusse kuni Saksamaale ümberasumiseni 1939. aastal · Hilisem mõisasüda ehitati väikese, kuid esindusliku barokk-kompleksina välja 1770-80tel aastatel. · Ühekorruselise puidust peahoone esist väljakut ääristasid üksteisega sarnased ait ja tall- tõllakuur (1783). Ülejäänud kõrvalhooned paiknesid läheduses,
Sel aastal korraldab turu tööd Viimsi Vabaõhumuuseumi meeskond. Viimsi Taluturg on avatud aastaringselt igal laupäeval 1014 Viimsi Vabaõhumuuseumi turuplatsil. 7 4. Vihula mõis Vihula mõis asub keset Lahemaa rahvuspargi puutumata loodust. Esimest korda on mainitud Vihula mõisa 1501. aastal Hans Lode omandina. 16051810 kuulus valdus Helffreichide perekonnale ja 18101919 Schubertite perekonnale. Viimased said jäänukmõisa edasi pidada ka 1930. aastatel, kuni umsiedlung 1939. aastal nad Saksamaale viis. II maailmasõja päevil paigutati sinna Saksa luurekool. Alates 1950. aastast oli mõisas hooldekodu, mille eksistentsi lõpetas 1982. aasta tulekahju. Mitmed hooned said tugevasti kannatada ning kompleks anti Viru kolhoosile, kes alustas restaureerimistöid. Mõisa hooned asuvad Mustoja kallastel
suured maa-alad Põhja-Eestis. Tõenäoliselt sai Odvard von Lode ka Vihula piirkonna alade omanikuks ja asutas seal mõisa 12. sajandi lõpus, seega Vihula mõisa ajalugu võib alata juba 300 aastat enne esimest kirjalikku mainimist 1501. aastal. 1531. aastal said Vihula omanikeks perekond Wekebrod. 1605. aastal pärandas Ewert Wekebrod Vihula mõisa oma tütrele Britale, kes oli abiellunud Melchior von Helffreichiga. Helffreichide pere, Saksamaalt pärit Württembergide järeltulijad, olid mõisaomanikud rohkem kui kaks sajandit. 1703. aasta septembris, Põhjasõja ajal (1700-1721), laastati ja põletati nii mõis kui ka selle ümbrus. Millal mõis pärast sõda taas üles ehitati, selle kohta täpne informatsioon puudub. Vanim säilinud hoone mõisas on nn. Tagamõis, mis on ehitatud 18. sajandi teisel poolel, mil see oli ainuke kivihoone kõik teised ehitised olid puithooned. Säilinud on 1800. aastal maamõõtja S
mõisa Peterburi kubermangus. Voltveti ja Krüdenerid Mõisa ajalugu kuni 1780. aastani. Uueks Voltveti mõisnikuks saanud Martin Friedrich von Krüdener (surn. pärast 1744) pärines Krüdeneride Läti liinist. Tema isa Georg Friedrich von Krüdener oli Knideri mõisnik ja Prantsuse kolonelleitnant. Martin Friedrichi kohta on teavet vähe. Teada on, et ta teenis sõjaväes, kus tõusis kapteniks. 27. märtsil 1735. aastal omandas ta Helffreichide perekonnalt Voltveti naabruses asuva Kärsu rüütlimõisa. Edaspidi on mõlemal mõisal ühine ajalugu. EAA, f. 3742, n. 1, s. 140. Krüdeneride suguvõsa vapp. Krüdeneride suguvõsa kohta on teateid juba 13. sajandist, mil nad kuulusid Riia linna raadi. 14. sajandil olid nad juba Riia peapiiskopi vasallid. 1855. aastal tõstis Vene keiser nad paruniseisusse. Suguvõsa on andnud nime Krüüdnerile ajaloolisel Võrumaal ja mitmele kohale Lätis. EAA, f. 1850, n. 1, s. 132, l
annaabi.ee 
