plusse e raamatu juures. Need pole mingid helendavad, paksud ja kohmakad tahvlid, mida skeptikud neid tavaliselt kujutavad. Lugerid on kerged ja õhukesed ning umbes ajakirja paksused. Tihti kuuleb keskealistelt vana kooli raamatusõpradelt, et miks mulle veel ühte arvutit juurde vaja on, mille helendav ja ergas ekraan rikub silmi? Miks ma ei või jääda vana hea paberraamatu juurde? Ma olen sellega nõus, ma ka ei tahaks 4 tundi kuskil elutoa nurgas kükitada ja helendavalt ekraanilt raamatut lugeda. Kuid seda ei peagi tegema. Lugerid kasutavad passiivekraani, mis tähendab, et see ei helenda ja kulutab voolu ainult lehe keeramisel. Meie, inimeste, jaoks tähendab see seda, et me ei riku oma silmi ning lugerit peab laadima väga vähe. Laadima peab alles 7000 10 000 lehepööramise järel. Kartus, et e raamatuna on saadaval ainult võõrkeelset kirjandust, on ka peatselt möödas. Eesti digiraamatute keskusel on kavas teha juba selle aasta sees
üks suuremaid plusse e raamatu juures. Need pole mingid helendavad, paksud ja kohmakad tahvlid, mida skeptikud neid tavaliselt kujutavad. Lugerid on kerged ja õhukesed ning umbes ajakirja paksused. Tihti kuuleb keskealistelt vana kooli raamatusõpradelt, et miks mulle veel ühte arvutit juurde vaja on, mille helendav ja ergas ekraan rikub silmi? Miks ma ei või jääda vana hea paberraamatu juurde? Ma olen sellega nõus, ma ka ei tahaks 4 tundi kuskil elutoa nurgas kükitada ja helendavalt ekraanilt raamatut lugeda. Kuid seda ei peagi tegema. Lugerid kasutavad passiivekraani, mis tähendab, et see ei helenda ja kulutab voolu ainult lehe keeramisel. Meie, inimeste, jaoks tähendab see seda, et me ei riku oma silmi ning lugerit peab laadima väga vähe. Laadima peab alles 7000 10 000 lehepööramise järel. Kartus, et e raamatuna on saadaval ainult võõrkeelset kirjandust, on ka peatselt möödas. Eesti digiraamatute keskusel on kavas teha juba
raksatades purunes ja seltskonna upperkuuti viskas. Meestel oli kogu situatsioon humoorikas. Vaid mustusevedaja maandus peaga vastu kivi ja lamas liikumatul murul, seltkond tõmbas ta kõrvale ja tegeles kõigepealt kassiga keda ei leitudgi ning ka koeard olid vakka jäänd ning müstiliselt kadunud. Kui mustusevedaja viinaga üles äratati hakkas see väitma, et Jürka tõstis kirstu ja võttis kass. Veel müstilisme oli, et kui piiluda läbi kirstu oli näha Jürka silmi siniselt helendavalt nagu söed tuhas, tegelikkuses oli kass pugenud kirstu Jürka juurde. Joodi viina kuni kirikuni kus kivilõhkuja asetas kõik vajalikud nöörid haua külge mida teised mehed kiitsid, et Jürka ikka ei tõuseks hauast. Kirst võeti siis õlgadele ja toimetati hauda samal ajal Riia ikka nuttis kassi taga ja kirkuõpetaja naine kes arvas, et see isa nuttab tuli lohutama. Kui mustusevedaja oli laksnud Riial kolm korda mulda visata hauda. Kuid
Aga ka Ramildal pidi ju särk olema, pidi ju. Imelik, et Indrekul kunagi tänini seda mõtet pole tulnud. Õieti pole tal seda mõtet praegugi, ta ainult sunnib ennast sellest mõtlema. Ramilda on Indrekule nagu mõni ilus kuju, mis ei vajagi katet. Muidugi mitte see Ramilda, mida ta oma silmadega näinud, vaid see, mida ta tundnud, kui ta teda nägi ja kuulis, ja sellest Ramildast mõtlebki Indrek peaasjalikult. Jah, see Ramilda oleks nagu pilt, mis ta nägi näitusel: tühi liivakõrb helendavalt punase taeva all ja kuski pleegivad valged luud -- muud ei midagi. Või see teine pilt: pikk, pisut kookus üksik puu, lehetops ladvas, kummardub madalate põõsaste üle. Aga kõrgel ülal keerleb kotkas ja vahib alla põõsastikku, nagu peaks seal midagi olema. Taevas sinine-sinine. Niisugune on Ramilda ja sellepärast ei tule Indrekul kunagi mõttesse, on tal särk seljas või missugune see on. Aga Ramilda oleks veel vahel nagu see õnnetu pääsukesepesa, mida Indrek tänavu põhukuuris
annaabi.ee 
