Unenäos ja ilmsi Ühel õhtul ma istusin laua taga. Mõtlesin oma mõtteid ja veel helendasid ainult aknaklaasid. Vaatasin möödaminevaid inimesi. Neil kõigil oli kuhugi kiire. Minul aga oli aega küllaga. Istusin seal ja ootasin. Tundus nagu oleks aeg seisma jäänud. Seintel olid õhkkerged maalitud liblikad ja laual lõhnrasked lillevaasid. Ma usun, et ma ootasin kevadet. Joonistasin väsinud käega lilli ja rohelist heinamaad. Pea lauale siis langes väsind pää ja mõtted said otsa. Silmi pilukil hoides nägin vaid, et kuldpunane oli alles taevasein
talupoegadega ning võrdväärsetega ja me tunneme ta vaevu teiste hulgast ära. Kuulsaks ei teinud kunstnikku aga mitte niivõrd pühakute maalimine,vaid äärmuslik realism,millega käsitles nii inimesi(vandadust,soonilisi käsi,musi jalgu,katkisi riideid) kui ka materiaalseid esemeid. Nende reaalsus oli lausa kombatav: mahlased puuviljad ahvatlesid sööma jne. C-st kujunes väljapaistev natüüramordi meister. C maalide teised jooned peale naturalismi tume taust,millel helendasid figuurid,ja harjumatud, rõhutatult juhuslikud poosid- said tunnuslikuks barokile laiemalt. Michelangelo da Caravaggio "Kristuse haudapanek" Itaalia meistrid olid seina- ja laemaali uute printsiipide väljatöötajad. Barokiajastu püüdis kaotada piire maali ning skulpuuri ja arhitektuuri vahel,teinekord ka vaataja kulul nalja teha. Väga populaarsed olid laemaalid,mis jätsid mulje,et lege ie olegi ,vaid seinad koos pilastrite ja muude
kustus, kõike kattis pimedus. Quasimodo nägi, kuidas kõik Gondelaurier' maja aknad valgeks läksid; nägi, kuidas teisedki aknad ümber platsi üksteise järel süttisid; nägi ka seda, kuidas nad viimseni kustusid, sest ta seisis kogu öö oma kohal. Ohvitseri välja ei tulnud. Hilised kõndijad olid ammu juba koju jõudnud, teiste majade aknad juba ammu kõik kustunud. Quasimodo aga seisis ikka veel üksi pimedas. Jumalaema kiriku esist tol ajal ei valgustatud. Gondelaurier' maja aknad aga helendasid veel pärast kesköödki. Liikumatu ja tähelepanelik Quasimodo nägi tuhandevärvilistel akendel suurt hulka liikuvaid, tantsivaid varje vilkuvat. Poleks ta kurt olnud, oleks ta uinuva Pariisi lärmi hääbumisega ikka selgemini Gon-delaurier' majast kuulda võinud pidukära, naeru ja muusikat. Kella ühe paiku hakkasid pidulised lahkuma. Quasimodo nägi pimedas, kuidas kõik läbi tõrvikutega valgustatud portikuse välja tulid. Kuid kaptenit nende hulgas polnud.
,,Kui elad, küllap siis näed," vastati rahulikult. ,,Tuleb vaim peale nagu teistelgi." Viimaseid sõnu Indrek täna ei mõistnud, aga juba mõne nädala pärast oli nende tähendus talle sula: siis kraaples ta ühes teistega, et keha palavaks ajada ja palava kehaga külmale asemele pugeda. See oli omataoline igaõhtune võimlemisharjutus, milles rebenes nii mõnigi särk või püks. Leidus ka niisuguseid, kes sattusid sedavõrt ,,vaimustusse", et heitsid särgid seljast hoopis, nii et helendasid paljad pihad ja käsivarred. See ,,vaimu-väljavalamine" oli teada ka järelevalvele, aga sellele vaadati enamasti läbi viie, ehk olgu siis et vaimuvalangust osa võtma tuldi ka alumistelt kordadelt, mille tagajärjel müra võis tõusta otse põrgulikuks. Vaimukeeru võisid sattuda siis ka toolid, lauad ja voodid, üldse kõik, mis ette juhtus, ja nii mõnigi neist pidi kaotama jala või mõne muu kehaosa. Tiritammitati toolil, balansseeriti sängiotsal, hüpati reas
annaabi.ee 
