Viimast leidub Eestis rändrahnudena, kivikülvides või üksikute põllukividena. Looduskivisid kasutatakse vundamentides ja soklites, sise-ja välisseintes, katustel, põrandatel, treppidel, terrassidel, aiateedel, väli- ja sisekaminates, väli-ja sisebasseinides, aiapostidena, aiakujunduselemendina (lauad,pingid,grilled,lillekastid), vanade hoonete(kirikud,mõisad jm) restaureerimis-ja rekonstrueerimistöödel. Looduslike kivide värvitoonid varieeruvad sillerdavast helebeezist tumepruunini, helerohelisest roheliseni, helehallist mustani jne. Pinnatöötluse poolest on kivid kas looduslikud(lõhestatud) või lihvitud pinnaga. Lubjakivi Lubjakivi on enamasti ühtaegu nii keemilise kui ka orgaanilise tekkega mereline settekivim, mis koosneb suuremalt jaolt kaltsiidist, lisandiks veidi savi või kvartseri, dolomiiti, glaukoniiti, püriiti, raudoksiide ja-hüdroksiide. Paljudes Eesti lubjakivides
Sobib ristamiseks Liha kvaliteetne, marmorjas, õrn ja mahlane 32. Eesti piimaveisetõud eesti maatõug, eesti punane, eesti holstein Eesti maatõug Ajalooline tõug, mis kujunes välja koos eesti rahvuse kujunemisega Vähenõudlik ja haigustele vastupidav Väikekasvuline 250300 kg Väikese piimatoodanguga 1000 kg Põhiliseks aretuskomponendiks läänesoome tõug, kuid on ka kasutatud dzörsi tõugu ja punasekirjut holsteini Värvus varieerub helebeezist punaseni Iseloomulik on sarvede puudumine ehk nudipäisus Kuulub hävimisohus olevate tõugude nimekirja Aretusega tegeleb Eesti Maakarjakasvatajate Selts Eesti punane Aretatud kohaliku karja vältaval ristamisel angli ja taani punase tõuga Taani punane tõug suurendas piimajõudlusnäitajaid; suurenes ka kehamass Kehaehituses eeliseks suhteliselt tugevad jalad ja sõrad Kõrge piima rasva ja valgusisaldus Probleemiks rippudar, pikad ja jämedad nisad ning väikesevõitu kehamass
Loomad olid kohanenud siinse kliimaga, nad olid vähenõudlikud ja haigustele vastupidavad. Nad olid väikesekasvulised (250-300 kg) ja väikese piimatoodanguga (1000 kg). Süstemaatiline maatõu aretus algas 1910.a., mil hakati regulaarselt kasutama lääne-soome tõugu sugupulle ja seati sisse maakarja tõuraamat. Põhiliseks aretuskomponendiks ongi jäänud lääne-soome tõug, kuid kasutatud on ka dzörsi tõugu ja vähesel määral punasekirjut holsteini Maakarja veiste värvus varieerub helebeezist punaseni. Iseloomulik on sarvede puudumine ehk nudipäisus. Nende arvukus on pidevalt vähenenud, kuna see tõug ei ole suutnud teiste tõugudega konkureerida. Kui 19.sajandi lõpul moodustasid maakarja veised 27% kogu veiste üldarvust, siis täna on see vaid 0,5% ehk ca 600 isendit. See tõug on kantud hävimisohus olevate tõugude nimekirja ning kuulub ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga säilitamisele. Eesti maakarja tõumärk on EK.
Süstemaatiline maatõu aretus algas 1910.a., mil hakati regulaarsel kasutama lääne-soome tõugu sugupulle ja seati sisse maakarja tõuraamat. Põhiliseks aretuskomponendiks ongi jäänud lääne-soome tõug, kuid kasutatud on ka dzörsi tõugu ja vähesel määral punasekirjut holsteini. 12 VEISEKASVATUS Maakarja veiste värvus varieerub helebeezist punaseni. Iseloomulik on sarvede puudumine ehk nudipäisus. Nende arvukus on pidevalt vähenenud, kuna see tõug ei ole suutnud teiste tõugudega konkureerida. Kui 19.sajandi lõpul moodustasid maakarja veised 27% kogu veiste üldarvust, siis täna on see vaid 0,4% ehk ca 600 isendit. Eesti maatõug on kantud hävimisohus olevate tõugude nimekirja ning kuulub ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga säilitamisele. Eesti maakarja tõumärk on EK
annaabi.ee 
