Anna sõitis hobustega ära ning Gurov läks teda saatma. Kui ta kiirrongile istus ja teine kell oli juba löönud, ütle ta Gurovile, et tahab teda veel vaadata. Ta ei nutnud, kuid oli nukker, otsekui haige ja ta nägu võbises. Nad jätsid teineteisega hüvasti ning Anna ütles Gurovile, et hakkab temale mõtlema. Rong sõitis kiiresti minema. Gurov jäi veel platvormile ning mõtles, et tema elus on olnud veel üks seiklus ja ka see on lõppenud ja järel on vaid mälestus. Ta oli heldinud, pisut nukker ja tundis kahetsust. Anna oli teda alati nimetanud heaks, ebatavaliseks ning ülevaks; ilmselt oli ta Annale paistnud mitte sellena, kes ta tõelselt oli, tähendab - oli teda tahtmatult petnud. Platvormilt minema minnes mõtles Gurov, et oleks aeg Moskvasse sõita. Sõitis siis Moskvasse. Möödub umbes kuu aega, Gurovi mälus kattus Anna uduga ning nägi teda vahest ka unes. Möödus üle kuu, aga tema mälusoli kõik nii selge nagu a oleks kohtunud Annaga eile
Eros oli oma ema saatja, tiivuline vibukütt, kelle nooled sütitasid armastust ning kelle armastatu oli PSYCHE (Hing). Nende lugu on inspireerinud kunstnikke nagu: François Gérard5, Antonio Canova jt. Teiseks Aphrodite tähtsaks kultuse paigaks oli Küpros. Siin väideti, et merevahust sündinud jumalatar üksnes peatus hetkeks Kytheral, edasi suundus aga Küprosele. Kuid oli ka teine müüt. Küprosel elas kujur nimega PYGMALION, kes armus enda loodud marmorkujusse. Aphrodite, heldinud nii skulptuuri ilust kui ka noormehe tunnetest, elustas kuju ja Pygmalion võttis ta naiseks. Lugu Pygmalionist inspireeris G. B. Shaw'd6 samanimelise komöödia kirjutamisel. Hiljem komponeeris F. Loewe7 selle näidendi põhjal muusikali "Minu veetlev leedi". Tuntud on ka Aphrodite armulugu Troojamaa karjuse ANCHISESega. Noormees, karjatanud terve päeva Ida mäe jalamil lambaid, seadis end päikeseloojangul oma onni magama
Jõudsid peaaegu koduranda, aga laevamehed teevad pauna lahti ja laev paiskub jälle teele. Jõuavad ka nõid Kirke juurde, kes muundab mehed seaks, v.a. Odysseuse. Pärast muudab jälle meesteks tagasi. Kirke: niikaua läheb teil hästi, kui te ei puutu Heliose loomi veiseid. Mööduvad sireenidest, O valab meestel kõrvad vaha täis, ise laseb end masti külge siduda. Hiljem teevad mehed veistele liiga ja Helios purustas välguga laeva. Ainult O pääses. Järgmisel päeval toimetavad heldinud faiaagid Odysseuse Ithakale (faiaagid, „Odüsseias” Scheria saarel elanud muinasjutuliselt õnnelik meresõitjarahvas). Jumalanna Athena moondab Odysseuse kerjuseks. Pärast seda läheb Odysseus ühe karjuse juurde. Seal kohtab ta oma poega Telemachost. Koos kavandavad nad plaani, kuidas kosilastele kätte maksta. Nad tapavad kõik kosilased ja nendega kampa löönud teenrid ära. Odysseus paljastab end Penelopele. Nüüd proovis Penelope Odysseust taas proovile panna, kuna ta kahtles
Nendest süngetest detailidest võib näha, et sõprade ringis valitses täielik lohutamatus. Teenrid omalt poolt jagasid isandate rasket muret otsekui Hippolütose lahinguhobused. Mousqueton korjas koorikute tagavarasid. Alati vagadusele kaldunud Bazin ei lahkunud enam üldse kirikust. Planchet jälgis kärbeste lendu ja Grimaud, keda üldine häda ei suutnud panna katkestama isanda poolt pealesunnitud vaikust, ohkas ainult nii südantlõhestavalt, et kividki oleksid heldinud. Kolm sõpra -- Athos, nagu öeldud, oli vandunud, et ta ei tee ühtegi sammu varustuse muretsemiseks -- väljusid varahommikul ja tulid tagasi hilja õhtul. Nad ekslesid tänavatel, silmitsesid iga tänavakivi, kas ehk mitte keegi, kes oli siit enne läbi läinud, ei olnud oma rahakotti maha pillanud. Oleks võinud öelda, et nad ajasid jälgi, niivõrd tähelepanelikud olid nad kõikjal, kuhu läksid. Kui nati kohtusid, näisid nende meeleheitlikud pilgud küsitlevat: kas sa leidsid midagi?
annaabi.ee 
