kvaliteedi üks komponent on siis teisest oluliselt parem. Loogiline õigsus - kirjeldab andmestruktuuri vastavalt tegelikkusele. Ruumis paiknemise loogiline õigsus sõltub graafilisest korrektsusest ning sisulistest vigadest. Täielikkus - kirjeldab andmete vastavust valikukriteeriumitele. Kriteeriumiks võib olla nt üle 25 ha suuruste järvede või kõigi hoonete kaardistamine ning kui andmebaasis on 100st üle 25-hektarilisest järvest 2 tükki puudu, on täielikkus 98%. Ajakohasus - ajakohasus näitab, kui hästi läheb andmebaas kokku situatsiooniga looduses "täna", st hetkel, kui andmebaasi kasutame. Asjakohasus - ülearuse puudumine. GIS andmebaas tehakse mingi kindla ülesande lahendamiseks. Igaks juhuks on tark GIS projekteerida natuke võimsamana kui esialgne rakendus ette nägi, kuid mõistlik on ka piiri pidada. Töötluse kvaliteet - Andmete transformeerimisel on kaod ja moonutused
poliitiliselt ja rahvuslikult rõhutud) osa. Sellele vaatamata jäi ta agraarmaaks. Eestis valitses nn balti erikord, mis kindlustas balti mõisnikele erakordse monopoli maale, nende majandusliku, poliitilise võimu ning privileegid. Maal eksisteeris kaks omandivormi: mõisnike suuromandus suurmajapidamine ja talurahva väike maaomandus väiketalupidamine. Arhiivimaterjalide arvulised näitajad selle aja kohta on järgmised: Eesti 4,19 miljoni hektarilisest maafondist kuulus 2,43 miljonit ha (58%) suuromanikele ning 1,76 miljonit ha (42%) väikeomanikele (1-30 ha). Suurmajapidamisi oli Eestis 1149, väikemajapidamisi aga kokku 74 663. Samal ajal oli 70% Eesti maarahvast maata, töötas mõisates või jõukates taludes. See oli võrdlemisi kurb ja lootusetu periood Eesti talurahva elus, periood, mil paljud Eesti talupojad, ka saarlased, isaisade maa maha jätsid ning Laksi Tõnise kombel võõrsile läksid "hingemaad" otsima
Ma pole püüdnud panna kedagi vastu tema tahtmist ja vägisi midagi tegema. Olen ikka lasknud inimestel endil selgusele jõuda ja otsuse langetada. Heaga saavutab ju rohkem kui kurjaga. Ehk nimetab keegi seda ka liigseks pehmuseks, kuid kõvakäelisus pole tõepoolest minu stiil. Vaba Eesti oli loomulik osa minu lapsepõlvest. Kuid see lõppes ootamatult järsult 1940. aasta sündmustega. Minu vanemad kartsid küüditamist, sest mõlemad olid pärit 30-hektarilisest talust. Sõda jättis mulle koledaid mälestuspilte: massimõrva süütud ohvrid Kuressaares, lahingud Sõrves ja kodukülas, toitu röövivad sõdurid. Olin isa kõrval, kui ta Omakaitse liikmena marodööridega tulevahetust pidas. 1943. aastal viidi Saaremaa kaudu Saksamaale Leningradi oblastist pärit ingerlasi. Hakkasin selle rahva vastu huvi tundma, otsisin kirjandust, mis viis mu ühtlasi soome-ugri rahvaste ajaloo juurde. Siit ehk saigi mulle väga
annaabi.ee 
