ruumis, kasutades ka tehnilisi vahendeid. * Vahetult enne kõne algust on hea leida hetk üksiolemiseks, oma mõtete koondamiseks ning lõdvestumiseks. Tuleb endale sisendada, et kõne on põhjalikult ette valmistatud ja sellega loodud kõik tingimused õnnestumiseks. * Kindlustunde saamiseks on hea enne kõnelemist peegli eest läbi astuda, veendumaks, et välimus on korrektne. Muidu võib juhtuda, et närviline kõneleja heitub juba esimesest naeratusest, arvates, et tema välimusega on midagi korrast ara. Publiku ees kõneldes on toetav luua silmside nende inimestega, kes huviga kuulavad, ja vältida nende inimeste pilke, kes suhtuvad kõnelejasse vaenulikult või üleolevalt. Sellised kuulajad on paratamatud - ükski kõneleja ei suuda kõigile meeldida, seda ei peakski eesmärgiks seadma. Kõige olulisem on jääda iseendaks, ka kuulajad oskavad seda hinnata.
On nõus Mef-ga edasi rändama. Lähevad sks. legendaarsesse minevikku, keisrilossi. F saab koha õukonna rahandusasjurina (Goethe pilkab kõrgseltskonda, korruptsiooni, röövimist jne.) Mef abiga manab F pidustustel keisri käsul Ilusa Helena vaimu, kes avaldab F-le muljet. Mef viib F tagasi kodulinna, kus oluline teadlane Wagner (?) valmistab katseklaasiinimest Homunkulust, Mef viib F Kreekasse Hellasesse, kaasa võtab Homunkuluse, kes tahaks hinge, kuid ei saa ja heitub evolutsiooni jaoks merre. F kohtub Helenaga. Mef luiskab Helenale (Spartas) et mees Menelaos kavatseb ta ohvriks tuua ja ainus pääsetee kaugelt põhjast tulnud võõraste kaitse all. Helena ja F tuuakse keskaegsesse rüütlimõisa. Abielu, poeg Euphorion (Sümbolkuju lord Byronile). Euphorion tõttab sinna, kus käib taplus. Talle tundub, et on kasvanud tiivad, hüppab kaljul alla, aga...tiibu pole. Sureb, haihtub. Maha jäävad mantel ja lüüra, kaob ka Helena tagasi antiiki
või kuigi oleks, siis poleks neid tarvis. Nagu suugi! Milleks peaks ta veel suurem olema, ta ulatub naerdes niikuinii peaaegu kõrvuni. Ja et ta tõsisena võib ajuti peaaegu nööbina koonduda pisut liiga pika nina alla, sellest ei ole midagi; sest miks peaks ta just alati nii kaugele ulatuma, kuigi ta punetuks nagu verine haav. Vahete-vahel võib ta ju ometi väiksem ja kahvatum paista, võib isegi nagu sinaka helgi omandada, mis heitub üle kogu näo, eriti silma- alustele. Peaasi, et otsaesine jääb alati ühtlaseks ja valgeks. Siia ei saa midagi peatuma jääda kumeruse tõttu, vaid veereb ära, läheb üle meelekohtade juustesse, mille hakul paistavad peened sinised sooned. Naerdes muutub otsaesine nagu veel kumeramaks ja siis ei suuda naergi seal peatuda, mis valdab muidu kogu nägu, kogu olevust, -- niisugune imelik otsaesine on Ramildal. Ja sedagi näeb Indrek alles nüüd
annaabi.ee 
