Kasutusele tulid vakuraamatud, milles olid selgelt kirjas talupoegade kohustused, mõisnikul polnud võimalik neid muuta. Talupoegade üle mõistsid kohut Rootsi riigi poolt määratud kreisfoogtid ning tekkis võimalus mõisnike peale kaevata. Rootsi ajal laastas Eesti alasid kohutav näljahäda, mis sai endale nimetuse Suur nälg. Ikaldus tabas Eestit mitmel järjestikusel aastal 1695-1697. viljakasvamiseks oli ilm äärmiselt ebasoodne ning suvised vihmad panid piiri heinateole. Nälja ajal sõid inimesed kõike, mis võimalik seal hulgas näiteks sõnnikut ja puukoort. Samal ajal, kui massiliselt rahvast nälga suri, veeti endiselt Eestist Rootsi ja Soome vilja. Eesti rahvast Rootsi võimud näljahäda puhul mingit moodi ei toetanud. Hinnanguliselt suri Suure nälja ajal ligikaudu 20% siinsest elanikkonnast. Enne nälga levis Eesti aladel katk, mille tõttu ei toimunud õppetööd isegi Tartu ülikoolis.
Usina töö tõttu kasvasid põllumaad ja viljasaak ning rahvas elas jõukalt. Rikkaid inimesi oli eestlaste seas rohkesti. Üldse oli põlluharimine eestlastel enam arenenud, kui naaberrahvail, näiteks lätlastel ja venelastel. Meie esivanematel oli tähtsaks elu-ülalpidajaks veel karjandus. Laialdased metsad ja karjamaad andsid loomadele rikkalikku toitu. Karja- ja heinamaad olid külakondadel ühised. Ühistel karjamaadel söödeti kogu küla karja ja heinateole saatis iga talu vastavalt suurusele tööjõudu. Selle järgi sai ka iga talu osa saagist. Kasvatati sigu, lambaid, kitsi ja lehmi. Saadud piimast valmistati võid ja juustu. Kasvatati ka hobuseid. Need olid tarvilikud põlluharimiseks ja ka sõjakäikudel. Inimese esimese ja põlise seltsilisena võib loomadest nimetada koera. Eestlastel oli karjandus hästi arenenud. Nende karjad olid väga suured. Üks tolle aja
Friedrich Kuhlbars (1841 – 1924) Tema lasteluule paremik ilmus kogus „Laste laulik“ (1899) Tabab lastepärast mõttelaadi, edastab neile omast tunddemaailma meeleolukalt, nt „Teele, teele kurekesed“ Kujundas välja lasteluule põhilise temaatika: loodus, kodu, isamaa, mängud, hällilaulud Loodusluules on juttu aastaaegadest, lindudest-loomadest, hommikust ja õhtust Tegevusterohkena kujutab ta suve, kutsub lapsi heinateole, põllu äärde, karja hoidma, metsa marjule, nägema mesilasi, nt „Lõikuse laulus“ (me lähme rukkist lõikamaa!!) Ülistab kodumaad, loob poeetilisi, optimistlik-ilutsevaid pilte isamaast Poiste patriootlik kasvatamine, nt „Elagu Eestimaa“ („Elagu kõik me armsamad aasad“) Luuletused olid valdavalt kirjutatud maalastele Avar ilmalik ainevaldkond, optimism, lüürilisus ja musikaalsus. Luuletus ilmus koos nootidega
annaabi.ee 
