Ökoloogilised lõksud ja atraktiivsed mülkad Organismi elukeskkond tekib nii, et läheb kaduma seos traditsiooniliste elupaigavaliku indikaatorite ja elupaiga tõelise kvaliteedi vahel (nt uute kiskjate või konkurentide introdutseerimine toidurikkale alale). Muutunud elukeskkond sisaldab uusi elemente, mis meenutavad traditsioonilisi elupaigavaliku indikaatoreid, eksitades sellega loomi (nt rannaniidud meenutavad kurvitsalistele looduslikke rohumaid, kuid hilisem heinaniitmine traktoritega tapab noored linnud). Ökoloogilise lõksu teke: · elupaikade fragmenteerumine servaefekt · urbaniseerumine · niitmine, viljalõikamine · võõrtaimestiku introdutseerimine · kiskjate ja parasiitide introdutseerimine · globaalne kliimamuutus · ka talvine toitmine + toitmise ootamatu lõpetamine · tehiselupaikade rajamine Lehtmetsad: · asustatus kõrgem · munemine varasem · kurnad suuremad · munad suuremad · Ca-rikkad
Levinuim (aga mitte ainuvõimalik) on maastikusüsteemist välja tuua kolm kihti elemente ja seoseid: · füüsilised (geoloogia, kliima, veestik jt) · bioloogilised (muld, taimestik, loomastik jt) · antropogeensed (maakasutus, ehitised jt) Komponendid: LOODUSTINGIMUSED MAAKASUTUS HOONESTUS JA RAJATISED (SH KULTUURIMÄLESTISED) TERVIKILME 51. Kultuurmaastiku kirjeldamise kriteeriumid ja nende võimalik sisu. Kultuurmaastikuks nimetatakse maastikku, kus inimtegevus (nt põlluharimine, heinaniitmine) ja inimkultuuri tegevuse jäljed on domineerivamad maastiku looduslik olemuse üle. Inimtegevuse jälgedeks võivad olla ka lood erinevate maastikuelementidest ja kohtadest. Maastikku võib käsitleda kui: · atraktiivset ja inimsõbralikku (jätkusuutlikku) kohta elamiseks; · väärtuslikku ressurssi ettevõtluse (sh turismi) arendamiseks maapiirkondades. Mitmekesise maakasutuse ja taimestikuga maastikus (väärtuslikus maastikus) leidub nii
metsaomandist endise peremehega, kes reeglina kas hukkus lahingutes, põgenes läheneva repressiooniohu eest Läände või küüditati Siberisse asumisele. Põllumajandusega tegelevates kollektiivsetes asutustes oli metsa majandamine teisejärguline tegevus ja endiste talumetsade hea käekäik sõltus rohkem metsaametniku südametunnistusest, kui majandamise riiklikust korraldamisest. 1970. aastatel alanud suurfarmide tekkega vähenes äärealadel karjatamine ja heinaniitmine. Kaugemate külade hävimine tõi kaasa endiste heina- ja karjamaade loodusliku metsastumise; selle tulemusena tekkisid enamasti erivanuselised lehtpuu- ja segapuistud, mille puidutoogi võime jäi madalaks võrreldes järjepidevalt majandatud ja parematel kasvukohtadel kasvavate riigimetsadega. Oli ka piirkondi, kus riigimetskonnad metsastasid sadade hektarite kaupa nendele üle antud endisi põllumaid männi- ja kuusetaimedega. Need
annaabi.ee 
