sellele tundub see lugu väga reaalne, ent loo lõpp on üle pakutud (korteri ujutab sekunditega suure veega üle vannitoa veevärk, kus tegelastel lained üle pea löövad) - mis teebki selle kaasahaaravaks ja põnevaks. Tegelikult ei olnudki see lõpptulemus siin loos niivõrd oluline, asja tuum oli noorte ja vanade ehk põlvkonadade vaheline erinevus ja teineteise mitte mõistmine. Noored ei mõista tihti vanemate inimeste heietusi, nende negatiivsust ühiskonna suhtes, nende hirme. Kivirähki lühinovellis kartis vanatädi, et kui ta ukse lahti jätab, tuleb keegi tema korterisse. ,,Jumal, uks jäi lahti! Paneme lukku, muidu ei tea, kes sisse vaatab. Siin käivad igasugused." Vanatädi kujutab paljude eesti vanainimeste mõtteviisi, kes kardavad ühiskonda, ei julge pimedal ajal väljas käia ja umbusaldavad kõike ja kõiki, meenutavad kohutavaid lugusid sõjaajast ja
ning käituvad isegi siis halvasti, kui nad proovivad peategelasele mingit lahkust näidata. Ta ka ei märka just eriti palju teiste puhul, peale silmnähtava välimuse ning nende käitumise – ta ei hakka otsima igast detaile nende välimusest ega hakka mõtlema nende mõttemaailmast. Lähedasematest tegelastest, kes moodustavad peategelase tutvusringkonna, ei saa palju rääkida, sest selleks oli kestvalt ainult Ylajali, kuid tedagi põgusalt. Aga saab tuua näiteks peategelase heietusi tema vanadest aegadest endiste suuremate sõprade/tuttavatega, millest võib järeldada, et peategelasel oli kunagi rohkem sõpru ning parem elu, kuna tal oli võimalus isegi kohvikutes käia ning raha laenata teistele. Suhted ümbritseva maailmaga pole eriti selged, kuid need mõjutavad teda palju. Näiteks viib pilkane pimedus temalt rahu ja ajab täiesti hulluks, samas ka söögi nägemisega, sest tegelasel on alatasa nälg
Renessansi algusaegade sotsiaalsed ja kultuurilised vapustused lõid tausta, mis lubas mõtiskleda suitsiidi üle. Enamik selle aja enesetappudest on pandud meeleheite arvele. Renessansi ajal olid esindatud kõik tavalise enesetapu liigid, mille põhjusteks olid kannatus, kirg, armukadedus, hullumeelsus ja piinamishirm. 2.5 Suitsiid 17.- 19. Sajand Hilisrenessansi ajal esitatud küsimuse üle, olla või mitte olla, peeti 17. Sajandil intellektuaalide ringkondades suuri heietusi. Piiratud arv suitsiide sooritati vastavalt moes olevale konventsioonile ja rituaalile. 18. sajandil hakkavad haritud eliidi seas levima uued suitsiidi motiivid, mida soodustas filosoofiline liikumine. Ehk siis, kui elu valmistab meile rohkem vaeva kui rahuldust, tuleks elust loobuda. Selline suhtumine oli eriti iseloomulik Inglise aristokraatiale. Karistused tavalise enesetapu eest olid metsikud. Nt laipa lohistati vitstel, poodi jalgupidi üles, põletati või heideti prügimäele.
annaabi.ee 
