sõjalõpuni, lahkusis paljud poisid ning sealhulgas Harald omavoliliselt sõjaväest.Harald Nugiseks koos teiste meestega jõudis tagasi Eestisse 1942.aasta lõpul. 1942.aastal augustis alustati paljude meeste iniatsiatiivil Eesti Leegioni moodustamist. 1943.aastal saigi temast Eesti Leegioni sõdur. Ettevalmistuse sai ta Poolas Debicas asunud Heidelaagris .1946.aasta augustis saadeti ta Saksamaale Hamburgi lähedale Lauenburgi allohvitseride kooli. Saabunud tagasi Heidelaagrisse SS-unterscharführeri auastmes algas tema tõsine sõjamehe elu. Esialgu saadeti Neveli alla. Seal oligi ta esimene kord surmaga silmitsi. Ühe lahingu ajal lõhkes Haraldi lähedal granaat. 28 kildu, mõned väikesed kui tanguterad tungisid talle jalga ja selga. Kuid mees ei olnud päevagi laatsaretis. Killud nopiti pintsettidega välja, sidemed peale ja käis küll. Üks suurem kild on tema sisse igaveseks, mälestuseks Neveli lahingust. 1944. aasta 19
kodakonsust omavad kodanikud. Selle tõttu arvatigi eestlased ja kõik teised mittesakslased 4 Relva-SS koosseisu. Eesti Leegioni koosseisus olid Narwa pataljon, Piirikaitserügemendid, Idapataljon, Politseipataljon ja 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad. Leegioni väljaõpe ja Narwa pataljon* Esimesed vabatahtlikud mehed, kes olid astunud Leegioni rivistusse saadeti kõik väikese Poola linna Debica lähedal asuvasse Heidelaagrisse. Seal toimus meeste koolitamine mis kestis kuus kuud. Esimesena saabusid mehed Pihkvast ja grupp Baltisakslasi Kiievist. Esimesed mehed Tallinnast väljusid 6. oktoobril 1942. aastal. Peale seda hakkas iga nädal liikuma jälle uus grupp mehi, umbes 60-70 meest korraga. Laager oli nagu linn, selle majad asusid kõik eraldi osadena, igal osal oma funktsioon: ohvitseride elamud, staap, kultuuriasutused, laod, kasarmud. Meeskonnabarakkides toimus magamine ja seal asusid ka õppeklassid
Mehed lähevadki naiste juurde, nod on rõõmsad, et süüa saavad, mehed on rõõmsad, et saavad siin bordello asemel olla. Paul loodab, et armatsedes unustab ta sõja, ent see ei õnnestu. Tagasiteel on ta masendunud, kuni nad märkavad paljast Tjadenit, nad naeravad ja lähevad oma tuppa magama. Paul kutsutakse kompanii kantseleisse, talle antakse puhkuseluba koos sõidupiletiga. 17 päeva, 3 neist sõiduks, on puhkus. Selgub, et tagasitulles ei peagi ta kohe rindele minema, vaid hoopiski Heidelaagrisse õppekursustele. Kokku saab ta siis eemal olla 6 nädalat, ent kas tagasitulles on sõbrad alles? Ta pettus selles naises, kuna kuuldes, et Paul läheb puhkusele, ei pakkunud ta talle enam huvi. Kropp ja Kat saadavad Pauli rongijaama. Kodudeel muutub närviliseks. Sihtkohas meenub elu enne soda. Õde kallistab teda, Paul peaaegu minestab. Ta näeb, et ta ema on väga haige. Ema teeb talle ta lemmiktoitu, ent see ei maitse enam samamoodi.
abiteenistusse või vabatahtlikena Eesti SS-leegioni. Umbes 5000 meest otsustas vabatahtlikult, aga ka propaganda jm mõjutusvahendite survel Eesti leegioni kasuks ning nad saadeti märtsist augustini 1943 1943. aasta sügisel mindi juba otseste mobilisatsioonide teele: oktoobris kehtestati Eesti omavalitsuse juhi Hjalmar Mäe määrusega kaitseteenistuskohustus 1925. aastal sündinud poistele (nendest saadeti Heidelaagrisse 3300 meest) ja detsembris 1924. aastal sündinutele. Algas massiline põgenemine Soome, kokku teenis 200. Eesti jalaväerügemendis jt üksustes üle 3000 eestlase. Kuid Saksamaa aina raskenev rindeolukord sundis üha uute inimressursside otsimisele. 1943. aasta sügisel otsustati Saksamaa kõrgemas juhtkonnas veel kümnete tuhandete meeste väkkekutsumine Eestis ja Lätis. Seda teostas Eestis Hjalmar Mäe 30. jaanuaril 1944 antud
annaabi.ee 
