Itaalia kompartei algataja ja juht, vangis Mussolini ajal, kirjutas üle 3000 lk ajalugu. Toonitas ideoloogia tähtsust kapitalistide võimu kindlustamisel. Jagas võimu kaheks: - Domineeriv (jõu kasutamine) revolutsioonid relvadega jne. - Hegemooniline ideoloogia levik. Järeldas, et mida kaugemale kapitalism areneb, seda kaugemale areneb hegemoonia. Hegemoonia pole kunagi täielik (ideoloogia võib olla). Praktilise tegevuse abil on võimalik hegemooniat murda. Hegemoonilised soorollid oleme nõus olukorraga, et alfaisased on edukad, rikkad jne, kuigi indiviidi jaoks ei pruugi üldse olla oluline rikkus jne. · Max Weber: me ei saa öelda, et võim on klassistruktuuri omadus. Võim on tõenäosus, et isik suudab sotsiaalses olukorras teostada oma eesmärke vaatamata vastupanule. Omane Weberi sotsioloogiale isikule tähelepanu pööramine. Võimu alus sundlus, aga võimu kasutaja isik
tõlgendajate jaoks, kui palju ja milliseid seoseid neil tuleb luua? Kuidas nad tõlgendavad situatsioonilist ja intertekstuaalset konteksti? Kas need tõlgendused muutuvad diskursuse jooksul? Kas valim kutsub esile vastuseisvat lugemist ehk tõlgendust (ingl resistant readings)? Missugust tüüpi lugejatelt? ETAPP 3: SELETAMINE EHK SOTSIAALNE ANALÜÜS 1. Missugune on diskursuse nn sotsiaalne maatriks? Millised sotsiaalsed ja hegemoonilised suhted ja struktuurid situatsioonilisel, institutsionaalsel ja ühiskondlikul tasandil seda diskursust kujundavad? Kas ja kuidas on see diskursus seotud situatsioonilisel, institutsionaalsel ja ühiskondlikul tasandil toimuva võimuvõitlusega? Kas need võitlused on avalikud või varjatud? Kas diskursus on hegemooniliste suhete ja struktuuride suhtes konventsionaalne ja normatiivne või loominguline ja innovaatiline? 2
Sotsiaalse vastututuse pradigma. Publitseerimisvabadusega kaasnevad isiklikku huvi ületavad kohustused laiema ühiskonna ees. Visandatakse vabaduse positiivne tähendus, mis sisaldab teatud sotsiaalseid eesmärke. Individualistlikule poliitilisele teooriale eelistatakse kogukondlikku. Kriitiline pradigma. Meediat nähakse olevat sattunud sõltuvusse sotsiaalsetest struktuuridest, väljendusvabadust piiravad repressiivsed või hegemoonilised (riigi, äri) jõud ühelt poolt ja rõhutud massid teiselt. Administratiivne paradigma. Tõstab esile objektiivset ajakirjandust, mis tugineb olulistel teemadel usaldusväärset infot pakkuvatele autoriteetsetele allikatele. Väljendab nii ajakirjandusliku professionaalsuse ideaale kui ka teovõimelise bürokraatliku riigi nõudmisi. Tahektakse meeldida poliitilisele eliidile, mitte massidele. Kultuurilise dialoogi paradigma
näited, kus ideoloogia on enda kontrolli alla võtnud kõik elusfäärid ja tsensor hoolitseb selle eest, et ideoloogiaga mittevastavuses olevad pakkumised ringlusse üldse ei jõuaks. · Hegemoonia Grumchi hegemoonia teooria on sobiv. Samuti võimu poolt kontrollitav pakkumiste väli. Selline kus teatava hulga pakkumiste suhtes tsensuuri ei ole, või tingimatud kontrolli all hoidmise vajadust ei ole, paradoksaalselt hegemoonilised süsteemid püsivad paremini kui ideoloogilised, sest suudavad suurema hulga inimeste rahulolu kindlustada. · Mikrotasandi võim (Foucault) struktureerib pakkumiste välja paremini isegi kui kõrgelt tasandilt tulev ideoloogia, sest mikrotasandi võim mis inimesi endid nende subjektsust muudab, on võimeline ka kujundama nende eeldusi vastu võtta või kõrvale jätta mingit teatavat liiki pakkumisi.
annaabi.ee 
