araablased, oma riigi eest võitlevad juudid ning Rahvasteliidu mandaadi alusel tegutsevad inglased prantslased. Viimased ilmutasid aina rahutumaks muutuvate kohalike elanike vaoshoidmisel võrdlemisi suurt abitust ja ebajärjekindlust. Just see aitas vaieldamatult kaasa ka esimeste tõsisemate füüsiliste kokkupõrgete toimumisele araablaste ja juutide vahel. Nii 1920. aasta Nabi Musa pogromm, 1921. aasta Jaffa pogromm kui ka 1929. aasta Hebroni veresaun, mille käigus araablased tapsid sadu juute, veensid viimaseid, et koloniaalvõimude kaitsele loota ei saa. Seega olid araablaste vägivallaaktsioonid otseseks katalüsaatoriks juutide relvastatud omakaitserühmituste loomisele. Ühtlasi tõid need juudisoost asukate jaoks senisest selgemalt päevakorrale ka oma asualade araablastest isoleerimise vajaduse. See omakorda tugevdas nii kohapeal kui ka rahvusvaheliselt
saj. e. Kr., on Moosese kõrval autoriteetsemaid judaismi suurkujusid. See prohvet oli jaganud Karmeli mäel ranges üksinduses metsloomade saatust, elutsedes kaljukoopas, kust ta aeg-ajalt väljus, et juutide kuningaid troonile tõsta või neid kukutada. Üldlevinud uskumuse kohaselt pidi Eelija tagasi tulema, et rajada uus juutide riik. Siit ka järeldus: kes iganes soovis usu vallas silma paistma, pidi oma elustiiliga jäljendama prohvet Eelijat. Eelkõige pidi temast saama eremiit2. Hebroni kandis sobis selleks kõige enam kaljukõrb. Siin Johannese noorus mööduski. Matteus kirjeldab teda nii: Johannesel oli kaamelikarvadest kuub ja ta niuete ümber oli nahkvöö, aga roaks olid talle rohutirtsud ja metsmesi. Siis läks tema juurde terve Juudamaa ja kogu Jordani ümbruskonna rahvas, ning kui nad olid oma patud üles tunnistanud, ristis Johannes nad Jordani jões. Sellest kirjeldusest jääb mulje, et Johannes oli tõsimeelne noor mees, kes elas kaljukõrbes nagu india joogid
Churchilli 1922. aasta Valge paberi. Selleks ajaks genereeritud dokumentide hulgast võis valida vastavalt vajadusele. 1939. aasta Valge paber kinnitas juutide rahvuslikku kodu Palestiinas, kuid kontrollitud sisserändega, ja araabia-juudi isevalitsust. Selle lükkasid mõlemad osapooled tagasi. Sionistide meelest läks see mandaadiga vastuollu. Araablased tahtsid iseseisvust. Punkt. (Harms 2008, 80) Nii 1920. aasta Nabi Musa pogromm, 1921. aasta Jaffa pogromm kui ka 1929. aasta Hebroni veresaun, mille käigus araablased tapsid sadu juute, veensid viimaseid, et koloniaalvõimude kaitsele loota ei saa. Seega olid araablaste vägivallaaktsioonid otseseks katalüsaatoriks juutide relvastatud omakaitserühmituste loomisele. Ühtlasi tõid need juudisoost asukate jaoks senisest selgemalt päevakorrale ka oma asualade araablastest isoleerimise vajaduse. See omakorda tugevdas nii kohapeal kui ka rahvusvaheliselt nende juudi poliitikute
annaabi.ee 
