Rüütlid- rahva kaitsjad ja heategijad või hoopis kahepalgelised jõhkardid? (Lgp kuulajad!) Sageli arvavad tänapäeval inimesed, et rüütlid olid kunagi kanged mehed, kes kaitsesid rahvast ja kes tegid kõike head rahva heaolu nimel. Nad võisid küll kanged ja vaprad olla, kuid mõnikord võisid nad üles näidata ka reeturlikkust. Seega võib tekkida küsimus, kas rüütlid olid tõepoolest rahva kaitsjad ja heategijad või hoopis kahepalgelised jõhkardid. Keskajal jagunesid inimesed seisustesse, kuigi jumala ees olid kõik võrdsed. Erinevatel seisustel olid erinevad õigused ja kohustused. Seisustesse kuulusid lisaks vaimulikele ja talupoegadele ka aadlid. Kui vaimulike ülesandeks oli jumala vahendamine inimestega ning talupoegade ülesandeks toita kõiki oma tööga, siis aadlike ülesandeks oli inimeste kaitsmine. Aja möödudes hakkasid
jääda meelde inimestele kui hea ja helde südamega persoonina/firmana/ettevõtjana vms. Kokkuvõtteks leian, et võiks olla rohkem selliseid firmasid, kes hooliks tõeliselt oma töötajatest ja tegeleksid ka tagasi andmisega, mitte ainult võtmisega. Olgem nüüd ausad kui palju on tegelikuses ettevõtjaid siin eestis, keda me teame suurtoetajatena ja heategijateni. Selliseid firmasid kahjuks on vähe. Lisaks tuleb siia juurde mainida ka seda, et isegi need mõned heategijad ühiskonna vms jaoks, kahjuks ei hinda enam jaolt need samad ettevõtjad oma inimestest, oma töötajatest.
prouat, kes on juba kõrges vanuses, tema on oma südameasjaks võtnud kodutud kassid ja neile peavarju pakkumise. Mõnikord ma mõtlen, kuidas mõni inimene saab teha nii palju heategusid ja samas mõni ei suuda korda saata ühtegi heategu. Kas selles on süüdi kasvatus või inimeste saamahimu, seda ma ei tea. Inimesed võiksid heategijatest eeskuju võtta ja mõelda ka kord elus teiste peale. Nende inimeste ellusuhtumine on teine kui neil , kes heategusid ei tee, heategijad ei mõtle kunagi selle peale, mis nemad selle eest saavad. Heategijate jaoks ei mängi raha elus põhirolli, kõige tähtsam on neile see, et teine inimene tunneks tehtust rõõmu. Iga inimene võiks teha päevas vähemalt ühe heateo. Kui iga inimene teeks kellelegi heateo, siis oleks inimeste elujärg parem. Heategu ise ei pea olema suur, ma ei mõtle, et igaüks läheb nüüd poodi ja ostab naabrimehele uue auto, vaid ma leian, et inimesed võiksid märgata enda
mõnda inimest, keda võib tõesti nimetada kangelaseks. Eestlane on kord juba tagasihoidlikuks loodud ja tal nagu ei sobiks välja näidata oma rõõmu, kui ollakse millegi heaga hakkama saadud. Ma mäletan, kuidas koolis oli doonoripäev ning ka mitu minu sõpra käisid verd andmas. Hea tava on, et pärast vereandmist antakse annetajatele suur šokolaad. Pärast protseduuri norisin natukene nende kallal, küsides, kuidas heategijad ennast tunnevad. Vastuseks oli enamasti, et pole nad midagi erilist teinud ja et verd andsid ikka šokolaadi pärast. Loomulikult oli ka nende nägudele kerge puna tõusnud. Eestlane on mõnes olukorras selgelt tagasihoidlik ning see on ka minu arvates üks peamisi põhjuseid, miks doonorite arv ei ole meil nii suur, kui ta võiks olla. Inimesed ei taha endale kuidagi teadvustada, kui kasulik iga tema annetatud veretilk võib olla. Kahjuks on Eestis ainult 2,6% elanikkonnast doonorid
teatrietendustel linnriigi demokraatlikus korralduses oma kindel koht. Üks polise kõrgematest ametnikest volitati valima kolm tragöödiakirjanikku, kelle teoseid pidi esitatama linnriigi pidustustel. Kreekas olid näitlejad ja kooriliikmed linnriigi kodanikud ning poeedid mängisid ise oma draamades. Zürii liikmed valiti loosiga. Paralleelselt draamade esitamisega võeti dionüüsiatel vastu kingitusi liitlastelt, kuulutati välja linnriigi heategijad jne. Dionüüsiad pakkusid polisele võimalust näidata ennast oma liitlastele ning sellest tehti vaatemäng. Kuid tragöödia oli midagi enamat kui vaid osa linnriigi korraldatud eneseesitlusest. Tragöödia erakordne avameelsus andis polise kodanikele ainest järelemõtlemiseks, kuivõrd vastavad nad ise oma ideaalidele. Siit selgub, miks kujutasid traagikud oma draamades ikka ja jälle naiste jõudu ja raevu koduses sfääris. Tragöödia võis lavale tuua aktuaalseid poliitilisi või
rikaste ja vaeste oma. Üleminek demokraatiale leiab aset siis, kui vaesel enamusel õnnestub kukutada rikaste oligarhide võim. Tühistatakse varandustsensused, kõik on võrdsed võimu teostama. Aga inimesed, kes pole hariduse ja kasvatuse kaudu valitsemiseks ettevalmistatud, ei suuda ,,demokraatlikke vabadusi" ellu viia. Hääletamine on peamiselt hääletajate arvamuse avaldamine üldise hüve kohta. Kerkivad lihtrahva, demose, juhid demagoogid, heategijad, kes on valdavalt oligarhia tingimustes vaesunud endiste rikaste seast. Demokraatiagi hävitab end oma põhiprintsiibi liialdamisega. Kõige halvem valitsemisviis türannia sünnib siis, kui keegi demagoogidest, kasutades rahva viha vastu loodud isiklikku ihukaitseväge, suudab kehtestada ainuisikuvõimu. Platon nimetab türanni isatapjaks, rahva kui tema ,,isa" tapjaks. Eeldused valitsemisviiside
sajandil suuremad haiglad sellistes linnades nagu Kairo, Bagdad ja Damaskus. 12. sajandiks olid araablastel haiglad juba enamuses keskustes. Mõnes haiglas toimus ka arstiõpe. Peaasjalikult hoolitsesid islami haiglad vanade ja puudustkannatajate eest (jäädes muu meditsiinipraktika kõrval siiski tagasihoidlikule positsioonile). Keskaegse Euroopa haiglad olid eeskätt seotud kiriklike institutsioonidega (kloostrid), nende asutamisel mängisid tähtsat rolli ka kõikvõimalikud heategijad. Viimaseid motiveeris see, et annetused tõstsid ühiskondlikku prestiizi. Tegemist oli eeskätt vaeste, vanade, puudustkannatajate ning palverändurite varjupaikadega. Need asutused olid väikesed ja eksisteerisid sageli lühiaegselt, peaaegu kunagi ei olnud neis arsti. Mõnede leprosooriumid eesmärk oli vaid haigete isoleerimine. Suuremad haiglad hakkasid tekkima suuremates linnades ja eeskätt Itaalias (Firenzes loeti 15. sajandil kokku üle kolmekümne haigla)
annaabi.ee 
