inimesed, kes on teinud teistele elavatele heategusid. Tänapäeval ei öelda enam eriti sõna ,,kangelane" oleviku kohta. Seda öeldakse rohkem siis, kui räägitakse mõnest vanast mütoloogiast või müüdist. Tegelikult on päris kangelasi igal pool maailmas. Nad kõnnivad meie seas ringi nagu tavalised kodanikud, kuna nad ongi üldiselt samasugused nagu meie. Nad on ka sisemuselt tegelikult nagu meie, kuigi võib-olla vahel heatahtlikumad ja julgemad. Paljud sellised on ameti poolest politseinikud, tuletõrjujad või kiirabitöötajad. Nad valvavad korda, ohutust ja päästavad elusid - see on nende töö. Politseinikud päästavad iga päev inimesi halbade isikute käest, kes neile halba tahavad teha ja kaitsevadteisi nende eest ja aitavad, kui on vaja. Inimesed on selle eest tänulikud ja tunnevad ennast paremini. Tuletõrjujad toovad inimesi välja ohtudest, millest tavaline kogenematu inimene ise välja ei tuleks
paremuse poole ei vii. "Hea" egoism koosneb minu arvates enesealalhoiuinstinktist ja soovist teistest kaugemale jõuda ning on seega edasiviivaks jõuks. On ju just see veidi egoistliku alatooniga soov - teistest parem olla ja kaugemale jõuda - see, mis tagab inimese arengu. Inimese arenedes aga areneb inimkond ja inimkonna arenedes kogu ühiskond. Paremasse homsesse jõudmiseks peab aga kogu aeg toimuma pidev areng. Usun, et kui kõik inimesed maailmas oleksid natukenegi paremad - heatahtlikumad, mõistvamad, inimlikumad, ausamad, hoolivamad, optimistlikumad -, oleks areng parema homse poole tagatud, sest kui kõik inimesed üksteisesse hästi suhtuksid, ei saaks see kaasa tuua halba. Tegelikus elus aga paraku ei kehti alati vanasõna: "Tee head teisele, siis tehakse head ka sinule." Sugugi mitte kõik inimesed pole heasoovlikud ja abivalmis. Selleks aga, et minu "paremate inimeste" teooria funktsioneeriks, peaks enamik - vähemalt kaks kolmandikku - inimestest püüdma paremad olla
omamoodi ehk maailma erinevad keeled annavad erisuguse pildi asjadest, mida meeltega tajume (kuigi igas teadaolevas keeles on sõnad, mis tähistavad pindade värvust, pole nende hulk ega tähendus ühesugune, nt on keeli, kus värvinimetusi on ainult kaks- must ja valge; on keeli kus ei tehta vahet rohelisel ja sinisel). Sõltumata nendest arvamustest, mida keel peale surub, on igal rahval oma tüüpiline arvamus mitmete inimese hinge- ja vaimuelu nähtuste kohta (nt paksud inimesed on heatahtlikumad kui kõhnad, lõunamaalased on keevalisemad kui põhjamaalased, lapse iseloomu kujunemisel on kõige olulisem roll sellel, milline on kodune distsipliin ja vanemate nõudlikkus, et psühholoogi ülesanne on anda vastus, miks inimene ühel või teisel viisil käitus, eriti kui see on mingil viisil veider, erakordne või erineb kehtivatest normidest jne). Rahvapsühholoogia ja teadusliku psühholoogia olulisimad erinevused: 1
2 Ever ei valeta laval ja oskab ka elus usutavalt mängida. Baskin ütleb, et Ever võib hinge tagant ära anda viimase veeringu, olles ise piltlikult öeldes näljas nagu kirikurott, ja seejuures teha näo, et just praegu tõusis ta söögilaua äärest vähemalt Versaille palees. Ever räägib raamatus ka sellest, et armastab eriti just telekaameraid, sest need olevat oma loomult kuidagi heatahtlikumad. Aga kui roll on lame? "Kui öeldaks, et Ever tegi oma rolli halvasti, siis see on minu probleem, aga kui öeldakse, et tekst on lame, siis see ei ole minu, vaid teksti autori probleem." On ammu teada, et teatritöödest Ever tavaliselt ära ei ütle, vaid haarab kõigest, mida pakutakse. Aga teleteatris võiks lamedast rollist lahti öelda ja ta on ka öelnud, kui tekstis puudub iva. "Mõne näitleja esinemist teles ja filmis segab tema füüsis," nendib Gunnar Kilgas.
annaabi.ee 
