seda kohutava katsumuse kaudu, milles mõned müüdiuurijad näevad paralleele Kristuse ristilöömisega. Et ruunide saladust teada saada, elas Odin vabatahtlikult läbi ,,surmaeelse kogemuse", nagu seda tänapäeval nimetatakse, rippudes viikingite kosmose kolme maailma ühendaval suurel saarepuul Yggdrasilil ja lüües endale oda külje sisse. See salapärane juhtum on jüudnud meieni ainult ühe allika ,,Vanemas Eddas" jäädvustatud lugulaulu ,,Havamal" vahendusel. Lugulaulu põhjal jääb mulje, et ruunid on pärit kaugel allpool inimeste ja jumalate maailmu paiknevast surnute kuninganna Heli süngest pärusvaldusest Niflheimist ning et Odin omandas koos kirjaoskusega ka mingisuguse võlukunsti juba sõna ,,ruun" ise tuleneb vanapõhja sõnast run ehk saladus.Ehkki praeguseks ei ole enam järel kuigi palju niidiotsi, näib siiski olevat tõenäoline, et ruunidel oli täita oluline roll viikingiajastu ohvritalitusest,
ka Noorema Eddana. Vanemat Eddat nimetatakse mõnikord ka Sæmundri Eddaks, sest esialgu arvati, et selle on kirja pannud preester Sæmundri Õpetatu; praegu seda teooriat enam usutavaks ei peeta. Vanem ja Noorem Edda on kõige olulisemad allikad, mille kaudu tuntakse paganlikku Skandinaavia mütoloogiat. Edda-laulud võib jagada kahte rühma: jumala- ja kangelaslauludeks. Tuntumateks jumalalauludeks on Völuspá (Nägijatari kuulutus), Havamal (Õilsa ütlemised), Rígsula (Rígri lugu), rymskvia (Thrymri lugu). Jumalalaulud räägivad maailma ja inimühiskonna tekkimisest ja hävimisest, jumalate ja teiste üleloomulike olendite tegemistest, jagavad inimestele õpetussõnu. Mõned laulud sisaldavad ka pikki vanu teadmisi edasiandvaid loetelusid (nt kääbuste nimed). Jumalaid ei kujutata alati aupaklikult ja soodsas valguses (nt pilkelaul Lokasenna, Loke riiukõned).
nimetatakse ka viikingiajastu kiirkirjaks või stenograafiaks. Kuusteist ruunimärki ei olnud piisav kõikide kasutuses olnud häälikute tähistamiseks ja seepärast pidid mõned märgid mitme hääliku eest seisma. Viikingite ruune on leitud graffitina puust siltidelt, mida kasutasid kaupmehed, või relvadel ja hauakividel. Ruunide nurgeline kuju teeb nende kivisse graveerimise lihtsamaks. Norra legendi järgi oli Odin see, kes sai läbi eneseohverduse ruunidest teada. Havamal (üks Luulelise Edda luuletus) kirjeldab Odini leidu: ,,Ma tean, et rippusin tuulisel puul / tervelt üheksa ööd, / odaga haavatud ja Odinile antuna, / iseendalt iseendale, / sellel puul, mille kohta ei tea keegi, kust ta juured tulevad / Nad ei andnud mulle leiba ega juua sarve seest, / veeresin allapoole, / võtsin ruunid, / karjudes võtsin nad, / ja kukkusin sealt tagasi" Mõned õpetlased usuvad, et viikingiaja samaanid või Odini järgijad kasutasid ruune
annaabi.ee 
