Meripura Meripuradel aga pole okkaid erinevalt merisiilikust või meritähest. Kotikukujulised, tihti arvukate nahanäsadega meripurad asetsevad merepõhjal küljeli. Lubiokkaid neil pole. Välimuselt meenutavad nad kurki. Meripuradel on paks, lihaste- ja limanäärmeterikas nahk, suuri lubiplaate naha all pole. Jalakesed on neil nõrgad, nad liiguvad ka lihaste ja nahanäsakeste abil. meripurad tuhnivad mudas ja toituvad selles leiduvast orgaanilisest ainest. Suu ümber paiknevate haruliste kombitsatega ammutavad nad suhu põhjamuda ja liiva. See meenutab veidi vihmaussi toitumist mullas. Nii nagu vihmaussil, on ka meripural hästi ruumikas sooltoru. Sellel on toitainete imendumiseks suur pind, mistõttu loom saab omastada mudas ja liivas leiduva vähese toidu.Meripurad on vähe liikuvad loomad, mõni võib aastaid toituda samas paigas. Hiinas, Jaapanis, Koreas ja mujal valmistatakse meripuradest toitu. Kõige tuntum söödav meripura on trepang. Ka mõne merisiiliku liigi mari
Hesperiid (hesperidium), nimetatud ka pomerantsiks (aurantium), esineb ruudiliste (Rutaceae) sugukonnas tsitruse (Citrus) perekonnas. Vili areneb umbes kümnest viljalehest. Esineb tsentraalne marginaalne platsentatsioon. Vilja ümbritsev kollane kude -- eksokarp ehk flavedo koosneb kutiniseerunud epidermist ja tihedast subepidermaalsest põhikoest, milles esineb õlikäike ja kristalle. Valge mesokarp ehk albedo on suurte rakuvaheruumidega, haruliste jätketega rakkudest moodustunud aerenhüüm. Endokarp koosneb epiteelist ja mõnest tihedast põhikoekihist. Sigimikupesade vahel asetsevad kelmed kujutavad endast endo- ja mesokarbi jätkeid. Valminud vilja "koor" koosneb ekso- ja mesokarbist. Endokarbis paiknevad mahlaga täitunud kotikesed. Kuivviljad jaotatakse kaheks põhitüübiks: avaviljad, kus seemned ei ole viljaga kokkukasvanud, seemnete
Merisiilikud asuvad suuga vastu merepõhja. Suurte viieosalise lõugadega tükeldavad nad taimi ja kraabivad merepõhjast vetikaid. Meripura Meripurad meenutavad välimuselt kurki. Nad elavad merepõhjal. Neil om paks, arvukate näsadega limanäärmeterikas nahk ja pehme lihaseline keha. Lubiokkaid ja naga all suuri lubiplaate neil pole. Nõrgad torujad jalad. Liigub lihaste ning nahanäsakeste abil. Nad toituvad mudast leiduvast orgaanilisest ainest. Suu ümber paiknevate haruliste kombitsatega ammutavad nad suhu põhjamulda ja liiva. Neil on ruumikas sooltoru. Sellel on toitainete imendumiseks suur pind, mistõttu loom saab omastada mudas ja liivas leiduva vähese toidu. Nad liiguvad vähe. 44. Selgrootute loomade iseloomustus Selgroogsete toes paikneb keha sisemuses. See on luuline ja koosneb jäsemeluudest, koljuluudest, lülilisest selgroost ja kaladel ka uimedest. Närvisüsteemi kesked osad on aju, mis on keerulise ehitusega ja paikneb selja poolel
annaabi.ee 
