seletust anda ei saa. Liiga kergekäeliselt ja mõtlematult lastakse neil kõlada. Paljude inimeste huultelt kuuldud väljend ,,ma armastan" ei tundugi nii võluv, vaid pigem kulunud ja mitte midagi ütlev, kuid loomeliselt ning emotsioonile tuginedes peidab sõna ,,armastus" endas hulgaliselt tundeid, millede kirjeldamiseks kuluks tuhandeid lehekülgi. Ka suurvaimud Juhan Liiv ja Lydia Koidula kirjutasid armastusest, ühest selle harukordsest liigist: kiindumusest isamaa vastu. Lugedes nende luuletusi kodumaale, on ridade vahelt mõistetav, et see mida nad neid salme kirjutades tundsid on arvatavasti armastus, kuigi kumbki neist - ei nais- ega meespoeet - seda sõna kõne all olevates luuletustes ei kasutanud. Kuna Koidula oli romantismi esindaja, on tema luuletused väga tundelised ja ei kujuta tihtipeale tegelikkust. Koidula küsis kodumaalt, kui oma healt sõbralt ,,Ja tihti siiski leian/ su silmis pisarad
Noorpaar lahkub, lesk tunneb suurt solvatust. · Väimehele heidab lesk ette tütre valesti kasvatamist mees lahkub solvavalt, ükskõikselt kummardudes ning kiiresti ... · ,,Nihilismus acutus" selle diagnoosi lesk võtab, sõnapaar meeldib naisele. Arst kummardab ja naeratab. Siiski ei jää lesk rahule vaid ühe diagnoosiga, tema on läbinisti haige polkovniku lesk, kuid tohtrid määravad talle AINULT ühe diagnoosi. · Lesk räägib oma tütre harukordsest haigusest minestada kõnniteel mõne huvitava noormehe jalge ette. Tütar vaatab ema süüdistava pilguga ning lahkub samuti ruumist. Kurt vanamees on tukkuma jäänud, autor kuulab lese juttu, sest tal pole valikut polkovniku lesk on tema kangelane. Naine jõuab järeldusele, et tema väimehel on NORMAALSUSE TÕBI selline külm ükskõiksus, et isegi tema, lesk, pole KUNAGI suutnud meest endast välja ajada. · Remark pole rahul, et temast välja ei tehta
Noorpaar lahkub, lesk tunneb suurt solvatust. Väimehele heidab lesk ette tütre valesti kasvatamist mees lahkub solvavalt, ükskõikselt kummardudes ning kiiresti ... ,,Nihilismus acutus" selle diagnoosi lesk võtab, sõnapaar meeldib naisele. Arst kummardab ja naeratab. Siiski ei jää lesk rahule vaid ühe diagnoosiga, tema on läbinisti haige polkovniku lesk, kuid tohtrid määravad talle AINULT ühe diagnoosi. Lesk räägib oma tütre harukordsest haigusest minestada kõnniteel mõne huvitava noormehe jalge ette. Tütar vaatab ema süüdistava pilguga ning lahkub samuti ruumist. Kurt vanamees on tukkuma jäänud, autor kuulab lese juttu, sest tal pole valikut polkovniku lesk on tema kangelane. Naine jõuab järeldusele, et tema väimehel on NORMAALSUSE TÕBI selline külm ükskõiksus, et isegi tema, lesk, pole KUNAGI suutnud meest endast välja ajada. Remark pole rahul, et temast välja ei tehta
.." Ja ometi polnud Verdi loomevitaalsus ikka veel põhjani ammendatud. 1898. a. toimusid Pariisis ja samal aastal ka Turinos A. Toscanini juhatusel Verdi viimase teose keskaegseile ladinakeelseile tekstidele kirjutatud "Nelja vaimuliku laulu" ("Quattro pezzi sacri") esiettekanded. Palestrina ja Marcelle kooristiili ning hilise Verdi uudse ja julge harmoonia süntees lahendab imposantse "Te Deumi" geniaalsele Reekviemile. Kõrgele vanusele harukordsest erksusest hoolimata hakkas põdurus viimastel elukuudel ka selle raudse inimese üle võimust võtma. Ta ei jaksanud enam oma tavalisi jalutuskäike ette võtta ning teda viidi aeda tugitoolis. 1900. a. talvel saabus Verdi Milaanosse, et mõne nädala möödudes Genuasse edasi sõita. Jõud aga kahanes pidevalt... 1901. a. algul tabas Verdit halvatus ning 27. jaanuaril tuli suurel töömehel astuda üle kaduviku läve, jättes maailmale oma igavesti tuksuva südame muusika.
annaabi.ee 
