kohta. Ptolemaios, 150 · Geograafia on kokkuvõttev teadus, mis ruumimõistet kasutades sünteesib teiste teaduste tulemusi. Immanuel Kant, 1780 · Geograafia on sünteesiv distsipliin, mis mõõtmise, kaardistamise ja regionaalse lähenemise kaudu seob üldise erilisega. Alexander von Humboldt, 1845 · Geograafia ülesandeks on pakkuda Maa muutliku pinna täpne, korrastatud ja ratsionaalne kirjeldus ja tõlgendus. Richard Hartshorne, 1959 · Geograafia on ühtaegu nii teadus kui ka kunst. Henry Clifford Darby, 1962 · Geograafia on õpetus Maast kui inimese kodust. Yi-Fu Tuan, 1991 Inim- ja loodusgeograafia sarnasused ja erinevused Inim- ja loodusgeograafia on aja jooksul üksteisest väga erinevaks kujunenud. 19. sajandi lõpus hakati neid pidama ühe ja sama teaduse eri harudeks. 20. sajandi keskel selgus siiski, et tegemist on kahe üpriski erineva teadusega.
Sauerile tuntuse toonud too oli "Maastiku moifoloogia" (The morphology of landscape", 1925). Pooldas Vidali possibilismi. Elulaadi asemel kasutas mõistest kultuur, mille tähendus umbes sama. Käsitles regioone kui kultuurmaatikke. Keskmes oli inimene. Loodusmaastik oli vaid plats, kuhu inimene sai ehitada. Vajalik oli kultuurmaastikke uurides vaadata ajalukku, sest selliste maastike kujunemine on pikaajaline portsess ja lühiajalised nähtused (mood, subkultuurid) jälgi ei jäta. Richard Hartshorne (1899-1992). Tema 1939. aastal i1munud "Geograafia olemus" ("The nature of geography") on (euroopa1iku) regiooniparadigma parim süstematiseeritud esitus. Hartshorne rõhutas üle geograafilise regiooni kordumatust, sellest järelduvalt aga allumatust üldistele seaduspäradele, ja pidas sel alusel geograafiat rohkem kunstiks kui teaduseks. Hartshorne ja ta töö olid Ameerika ülikoolides vaga mõjukad. Selleparast, kui geograafia areng tõstis päevakorda
Vidaliga sarnaselt, ent siiski m6nev6rra kitsamalt m6istis inimgeograafiat USA geograaf Carl Sauer .Seevastu huvitus Sauer vägagi ajaloolis-geograafilisest materjalist -on ju kultuurmaastiku kujunemine tema järgi ise ajaloolise haardega protsess, pealegi v6ib vanades kultuurmaastikes leida jälgi kauge mineviku kultuuriprotsessidest ja sellepärast oli Saueri kultuurigeograafias tarvis kaugele ajalukku tagasi vaadata. Richard Hartshorne'i (1899-1992). Tema 1939. aastal ilmunud "Geograafia olemus" ("The nature of geography") on (euroopaliku) regiooniparadigma parim süstematiseeritud esitus. Muuseas r6hutas Hartshorne üle geograafilise regiooni kordumatust, sellest järelduvalt aga allumatust iildistele seaduspäradele, ja pidas sel alusel geograafiat rohkem kunstiks kui teaduseks. RGIOONIPARADIGMA PÕHIVÄITED 1. Geograafia iilesanne on Maa kirjeldus. Maa on aga regioonide mosaiik. Seega on
Uskumused arvatakse olevat midagi sügavamat ja mitte nii muutuvad kui hoiakud. Väärtused on indiviidi soovitavad mõtted, mis on olulised teatud käitumisele. Väärtused on rohkem põhilisemad kui hoiakud.(6) Väärtused motiveerivad indiviidi saavutama eesmärke ning juhivad nende käitumist.(9) Moraalne hindamine hõlmab seega hoiakuid, uskumusi ja väärtusi määramaks kas teatud käitumine on õige ehk kohane. Spordivallas esimesteks moraali küsimuste uurijateks olid Hartshorne ja May, (1928). Nad uurisid kas moraaliga seotud uskumised olid seoses ka tegeliku moraalse käitumisega. (6) 4. Bandura teooria sotsiaalsest õppimisest (1991) See teooria on üheks teoreetiliseks lähtekohaks. Selle teooria kohaselt defineeritakse moraalsust kui kultuurinormidega kooskõlastatud käitumist. Seega see on tingitud ehk põhjustatud keskkonna poolt. (6) Bandura sotsiaalse õppimise teooria postuleerib, et inimesed õpivad vaatluse, imiteerimise ja
Looja Blache. Kultuurigeograafia areng ja inimesed: Sauer- kultuurigeole alusepanija (,,The morphology of landscape" 1925). Ta soovitas võtta geog. uurmise objektiks kultuurimaastiku, mida inimene oma tegevusega ümber kujundab. Keskenduda tuleb eelkõige ajaloole, kuna lühiajalised kultuuriprotsessid ei suuda maastikule uurimisväärset jälge jätta. Kogu angloameerikalik inimgeograafia tegeles kas tema teooria pooldamisega või kritiseerimisega. Hartshorne- väitis, et regioonid on niivõrd omapärased, et neid ei õnnestu omavahel võrrelda ega nähtusi üldistada ning seetõttu on geograafia pigem kunst kui teadus. Edaspidi eesotsas Hägerstrandi, Bunge ja Seattlei koolkonnaga püüti geograafiat matematiseerida- kvantitatiivne revolutsioon. Humanistlik suund- tekkis 1970 a. Eesotsas Tuani, Relphi ja Lowenthaliga. Niinimetatud uus kultuurigeograafia. Geograafia päästeti liigsest matematiseerimisest. Kultuuriline pööre- Eestis toimus see
Chicago: University of Chicago Press. Neale, S. (1990) Descriptions. Cambridge, MA: MIT Press. Nunberg, G. (1993) "Indexicality and Deixis." Linguistics and Philosophy 16: 143. Ostertag, G. (1998) Definite Descriptions: A Reader. Cambridge, MA: Bradford Books/MIT Press. Parsons, K. (1973) "Ambiguity and the Truth-Definition." Noûs 7: 37993. Parsons, T. (1980) Nonexistent Objects. New Haven, CT: Yale University Press. Peirce, C. S. (1878/1934) "How to Make Our Ideas Clear." In C. Hartshorne and P. Weiss (eds.), Collected Papers of Charles Sanders Peirce, vol. 5. Cambridge, MA: Harvard University Press. Pelletier, F. J. (1994) "The Principle of Semantic Compositionality." Topoi 13: 1124. Pitcher, G. (1964) The Philosophy of Wittgenstein. Englewood Cliffs, NJ: Prentice- Hall. Plantinga, A. (1978) "The Boethian Compromise." American Philosophical Quarterly 15: 12938. Platts, M. (1979) Ways of Meaning. London: Routledge & Kegan Paul. ---- (ed
annaabi.ee 
