Suur ümar pea esimese rindmikulüliga kokku kasvanud. Liitsilmi pole, on üksainus (vastse) silm. Eestundlad väga pikad, nii ujumis- kui meeleelundid. Ülalõuad ja eesmised alalõuad keerulise ehitusega. Tagakeha lõpeb hargiga. Eluviis: Emased kannavad viljastatud mune kottidega kaasas. Munast koorub nauplius, järgneb kopepodiitvastne. Vabalt mere- ja mageveeplanktonis kolm seltsi planktonis sõudikulised (Cyclopoida) ja hormikulised (Calanoida); põhjas rullikulised (Harpacticoida). Lisaks palju ja mitmekesiseid parasiite kaladel ja muudel loomadel. Parasiitidel eriti emased tihti väga tugevasti lihtsustunud. Kl. karpvähid (Ostracoda): Tillukesed vähid, kelle kogu keha on peidetud neerja, kahest poolmest koosneva, lupjunud kitiinist koja sisse. Koda meenutab välimuselt ja ehituselt karpide oma: on olemas lukuköidik, tihti ka lukuhambad, aga üksainus sulgurlihas. Jalad, nagu eelmistelgi, lehtjad; nende arv on kahanenud
Kõikidele emastele aerjalgsetele on iseloomulik munakobarate kandmine tagakeha külgedel. Arenguperioodil esineb Nauplius vastne. Liikide arv: Eestis kuni 100 Kirjandus: Lennart Lennuk, 2013. Jalad kui aerud, keha kui süstik. Eesti loodus 3: 8- 14 Veldre I, Mäemets, A., 1956. ENSV vabaltelavad aerjalalised (Eucopepoda) I; hormikulised (Calanoida). Tartu Veldre I, Mäemets, A., 1956. ENSV vabaltelavad aerjalalised (Eucopepoda) II; sõudikulised (Cyclopoida), rullikulised (Harpacticoida). Tartu Selts: Lõpushännalised Branchiura Ainus selle seltsi esindaja Eestis on kalatäi Argulus foliaceus. See väike vähike elab ajutise ektoparasiidina kalade kehal. Tema keha on väga lame ning alalõugadest on kujunenud kõhupoole kaks suurt, kala kehale kinnitumist võimaldavat iminappa. Liikide arv: Eestis 1 Kirjandus: - Selts: Karpvähilised Ostracoda Karpvähilised on väikesed, mõne millimeetri pikkused. Meenutavad välimuselt karpe (kahepoolne pantser)
populatsioonides toimuvad nihked, vôivad toimuda ka muudatused rannikukudulestade käitumises. (Mikelsaar, 1984) Toiduks kasutab Läänemere kirdeosa lest peaaegu kôiki tähtsamaid pôhjafauna komponente. Nende valik sôltub kala arenemisstaadiumist, kala morfofüsioloogiliste vôimete ja nôudmiste ning vastava arenemisetapiga seotud biotoopide lokaalse ja sessioonse iseloomu vahekorrast. Samasuvised lestad toituvad rannas, madalas vees; peamised on Chironomidae (surusääsklaste) larvid, Harpacticoida (rullikulised) ja Cladocera (vesikirbulised). 6 Nende toidus leidub ka amfipoode Gammarus (kirpvähk) ja Corophium (kootvähk) ja aerjalalisi Calanoida (hormikulised). Paiguti etendab Ostracoda (karpvähid) olulist osa. Teisesuvised lestad toituvad samadest gruppidest, millele lisanduvad juba väga väikesed Macoma baltica (balti lamekarp) isendid, Nereis diversicolor (tavaline harjasliimukas) ja Hydrobia ventrosa (ümarkeermeline vesitigu).
annaabi.ee 
