Marokos süüakse toitu ühest suurest lauale asetatud taldrikust. Näppudega. See oli Kätlinile imelik. Samuti näevad enamus maju välja nagu oleksid nad poolel, aga nii on kombeks. Rikkust ei taheta välja näidata, sest muidu tuleb keegi ja vaatab kurja pilguga. Marokolased ei armasta üksi voodis magada. Nad magavad tavaliselt kõik koos elutoas põrandal. Nad on seltskondlik rahvas, ka magamise ajal. Ka WC on neil teistsugune: tavaline auk maa sees. Teistsugusega pole nad harjunudki. Kätlinile tegi see alguses palju peavalu. Samuti ka põrandapesu. Maas on marokolastel vaibad. Iga päev viiakse kõik rasked vaibad välja. Põrand kastetakse voolikuga üle, valatakse pesupulbrit peale ning hõõrutakse puhtaks. Põrandal käib peaaegu kogu nende elu. Isegi süüa tehakse põranda peal, sellepärast peab põrand kogu aeg väga puhas olema. Pesu pestakse maja peal asuval terrassil. Pesu ei väänata kuivaks, vaid pannakse lihtsalt nööri peale kuivama, siis pole vaja
Seda teevad ka igasugused ärikoolitajad, samuti on hariduspoliitikas tõstetud kilbile kiirus mida muud see Bologna protsess endast ikka kujutab... Eelnev tekitab küsimuse, kust tuleb meie arusaam kiirusest. Tühja koha pealt ei sünni ju midagi, mistõttu näibki, et kui ühelt poolt on tõesti transpordi ja infovahetuskiirused maailmas viimase pooleteise sajandiga alates aururongide ja laevade massiliseks muutumisest mõõtmatult kasvanud, siis teiselt poolt oleme harjunudki säärase kiirusekasvuga ning laseme end võluda meedias pakutavast kuvandist, mis jutlustab meile Jumal Kiirusest, kelle peamine prohvet on kommunikatsioonitööstus. Igal sõnumil on kaks tahku. Üks, nähtav ja positiivne on kiiruse kuulutamine täpsemalt: kuulutatakse seda, et saame üha efektiivsemate vahenditega teha sama ajaühiku jooksul ära senisest rohkem ja meile jääb senisest
Tihti on nii, et laps mängib esimestel päevadel rahulikult, siis aga keeldub lasteaeda tulemast. Sel juhul tuleb vanemaid veenda, et nad jätkaksid järjepidevalt lasteaias käimist. Kui lapsed olid juba mõne nädala lasteaias käinud, alustasime harjutamist söömise ja magamisega. Esimesed magamispäevad kujunesid meil küll nutusteks. Alati on lapsi, kellele on magamine võõras kohas vastumeelne, mõni laps ei olnud kodus harjunudki lõunauinakut tegema. Et voodisse minek poleks vastumeelne tegevus, püüdsime muuta selle võimalikult rahulikuks ja huvitavaks. Uurisime koos voodit ja loomakesi padjapüürimustril ja leidsime teki alt piilumas, oi üllatust, kodust pärit kaisulooma. Meie rühmas aitas lapsi magama panna tore Karu-Mõmmi, kes laulis lastele, õpetaja häälega muidugi, unelaulu. Kadus jutt ja nutt ning lapsed rahunesid. Laul sai nii selgeks, et mõne
annaabi.ee 
