Tallinnasse paigutatud kriminaalromaanid). 5. Viimaste aastate jooksul on endast jõuliselt märku andnud eestivene kirjandus, mida väga operatiivselt kohe eesti keelde tõlgitakse. See on senisest hoopis erinev vaade vene kogukonnale tegemistele. Seda on nimetet ka kaht kultuuri sünteesivaks piirikirjanduseks (Igor Kotjuh) või rahvusüleseks kirjanduseks (Andrei Ivanov "Minu Taani onuke. Tuhk" ,"Hanumani teekond Lollandile" või ,,Peotäis põrmu"; oluline autor ka P. I. Filimonov "Mitteeukleidilise geomeetria tsoon" jt) 6. Uued ,,hääled" eesti naiskirjanduses (varasematest autoritest Elo Viiding ja Kristiina Ehin, hilisematest alustajatest nt Maarja Kangro, Kätlin Kaldmaa, Tiina Laanem, Eia Uus jt) 7. Eesti uuem zanrikirjandus, eelkõige ulme erinevad alazanrid pälvivad ka järjest enam laiema lugejaskonna tähelepanu
kuidas toimub nõukogude aja üleminek jne. Peategelane elab Taanis mingis lossis hipide kommuunis; lossi asjatu kütmine...järgi jääbki ’tuhk’....mhm, so deep i’m drowning. Vihje Hamletile ka sellele...mõtleb Taani lossis, kes ta on, kus ta on ja kas ta üldse tahab olla. Selles tuha-lossis näidatakse seda vene kogukonda kui Eestis maha/kõrvale jäetud kogukonda. Kriitiline noodike. Hetkel tema loomingus keskseim teos on skandinaavia liini kuuluv „Hanumani“ triloogia, mis vaatleb Tallinnast pärit Jevgeni seiklusi koos Indiast pärit Hanumani seiklusi Skandinaavias. Puudutab siiski sedasama idenditeedi küsimust, kuigi raamat on vaimukas, uskumatud lood jm. Non-belonger. Nendest kahest romaaniliinist veits kõrvale jäänud „Harbini ööliblikad“, mille tegevus toimub 20- 30ndate Eesti Vabariigis; jälgib peategelast, kes on kunstnik; avatakse huvitavalt toonane vene kogukonna elu. Kõrvalliin Tammsaare „Tõele ja õigusele“...
Esimene tõlge ilmus 2010.a ,,Minu taani onuke. Tuhk" esimeses jutus juba tõstetakse tähtsale kohale identiteedi probleem/küsimus. Kasutatakse mõistet (man in between vahepealsus). Non belonger mittekuulaja. Need on märsksõnad, mis manifitseerivad vahepeal olekut ja mittekuulumist. Skandinaavia triloogia ,,Batüsgaaf" (2017) kuulub Skandinaavia laiemasse saagasse. Tutvustab eelnevaid triloogia narratiivile eelnevaaid sündmusi). ,,Hanumani teekond Lollandile" (2012) esimene osa. Nüüdisaegne kelmiromaan. ,,Bizarre" (2014) tuuakse sisse armastusnarratiiv, kuid järjest enam hipikommuuni õhtustiku vahetab välja päris maailm. Ja ,,Kuutõbise pihtimus" (2015) viimane osa on väga tume ja masendava maailma kujutamine ja loomine. Pole midagi järgi jäänud kergusest ja huumorist, mis loo alguses domineeris. Suurepärane tervik. Mitu paatose tüüpe humoorikast paatosest kuni traagilise kujutamise viisini.
annaabi.ee 
