Mendelssohni ja Brahmsi teostega nelja kuulsama klassikalise viiulikontserdi hulka. Helilooja oli kavatsenud pühendada kontserdi nimekale Ungari päritolu viiuldajale Leopold Auerile, ent too keeldus seda esitamast, kuulutades teose "mittemängitavaks". Solisti osa nõustus õppima Tsaikovski endine kolleeg Moskva konservatooriumist, Adolf Brodski, kes harjutas seda ligi kolm aastat, enne kui söandas kontserdilavale astuda. Prominentse muusikaarvustaja Eduard Hanslicki arvamus kõlas põrmustavalt: "Muusika, mis haiseb kõrvus". Mina usun, et viiulikontsert oli kulminatsiooniks, kuna tegmist on ühe maailmakuulsa viilulikontserdiga. Mina ei ütle mitte ühtki halba sõna selle kohta. Ma pole küll eriline viiuli fänn ega austaja, kuid see esitus oli piisavalt hea ja jättis mulle hea mulje. Pealvaatajad oli kontserdiga väga rahul ja korduvad aplausid koos jalgade prõmmimisega olid meeletud.
fågel märks dock ice (,,Aga minu lind on ......") ja Bollspelet vid Trianon (,,Tennis triatlonil "). Üks tema ilusamaid laule, På verandan vid havet (,,Õhtu verandal"), op.38 , andis ta isiklikult, hingetuks jookstuna , üle Ida Ekmannile raudteejaamas, kus teine juba südame pekseldes minuteid lahkumiseni luges" Veidi enne surma kirjutas Ida Ekman kirja Sibeliusele, kus rääkis tolleaegse suure meistri, Johannes Brahmsi külaskäigust muusikakriitik Eduard Hanslicki majja Viinis Ida oli laulnud talle Sibeliuse laulu Sèn har jag ej frågat mera (,,Ma ei küsi rohkem ")op. 17, nr.1 ,,See meeldis Brahmsile niivõrd, et ta tahtis seda veel kuulata ning istus ise Hanslick`i asemel klaveri taha." Kui nad lõpetanud olid, suudles Brahms noort lauljannat laubale ning sõnas: ,,Kui me järgmine kord kohtume, laula rohkem Sibeliust kui mind. " Brahms suhtus väga entusiastlikult Sibeliuse lauludesse ning ruttas sellest oma sõbrale ka rääkima
püsivalt Weimarisse ja pühendunud heliloomingule) ning ta õpilasi, samuti Wagnerit. Liszti ja Wagnerit (harmoonia, orkestratsioon, poeetiline muusika) pidas oma eeskujudeks ka sümfoonik Anton Bruckner, ehkki ta programmilist muusikat kirjutas minimaalselt. Puhta ehk absoluutse muusika peamiseks ideoloogiks oli Viini muusikaesteetik ja mõjukas kriitik Eduard Hanslick (1825-1904), kes väitis: Muusika on ,,helisedes liikuvate vormide mäng" (,,Spiel tönend bewegter Formen"). Hanslicki peateos on ,,Muusika ilust" (Vom Musikalisch-Schönen; 1854). Hanslick leidis oma vaadetele sobiva näite Johannes Brahmsi (1833-1897) muusika näol. Niisiis lõhenes saksa muusikaavalikkus kaheks leeriks Liszt ja Wagneri pooldajad (programmiline muusika, muusikadraama) ning ,,puhta" ehk absoluutse muusika pooldajad (Hanslick; Brahms sekkus poleemikasse vähe). Teema 7. Kunstireligioon Vt ka loeng. Taustaks on ühiskonna ilmalikustumine (materialism, religiooni kriitika) kunst ja
annaabi.ee 
