ühiskonna moraali. Kunstnik on maalinud lõuendile ühe ilusa piibu ja maalinud kirjana alla sõnad "See ei ole piip". Mis selle mõte on, seda teab vaid kunstnik ise, aga ilmselt on see tavapärane, sürrealismile omane reeglite eiramine ja tavainimestele esmapilgul mõistetamatu vastuolulisus. Samas võib igaüks ise mõelda, mis see on, kui all on kiri, et piip see ei ole. Minu meelest meenutab see ikkagi piipu. Aga kui seda tagurpidi vaadata, siis meenutab see võib-olla elevanti. Sellist hambutut ja kihvadeta elevanti. Rene Magritte ,,See ei ole piip"
30.Rikkus ei tee kunagi päris ônnelikuks, sest alati leidub keegi, kes on veel rikkam. 31.Ära flirdi ônnega, isegi siis, kui tal on tôesti ilusad jalad. Vôib juhtuda, et sa pole tema mehega ühes kaalus. 32.Õnnelikuks vôid saada siis, kui maksuamet maa pealt kaob. Ja see juba ei kao. Maksuamet teeb ônnelikud inimesed veel ônnelikumaks, ônnetud aga veelgi ônnetumaks. 33.Ära soovi kunagi kellelegi ônne, sest kes teab, äkki tulebki. 34.Vahel vôib ônn sulle isegi naeratada ... hambutut naeratust. 35.Lôppude-lôpuks on ônn ka see, kui sa loed tänase Postimehe läbi ja ei leia surmakuulutustest oma nime.
Aga siis oli ja siis läksin sünagoogi, sest mis ma muidu sinna oleksin pidanud minema. Tema oli ülal, mina all, nõnda seisime vastastikku. Sünagoogis on ikka naised ülal ja mehed all, naised on Jehoovale lähemal. Ja kui ta nõnda ülalt minule otsa vaatas, siis kordasin tema nime -- Lea, Lea, Lea... See on kõige ilusam nimi. Kuulake, missugune muusika: L-e-a!" Pikkamisi hääldas ta seda nime, venitades iga tähte ja matsutades oma peaaegu hambutut suud. ,,Härra Voitinski, kas olete poissmees?" küsis v. Elbe, Riiast pärit sakslane, kel väikesed valged käed ja nii pikad sõrmed, et teda hakati hüüdma pikanäpumeheks, mis oli haavav niihästi temale kui ka härra Mauruse asutisele, sest siin anti ulualust küll igasugustele logarditele, mitte aga pikanäpumeestele. ,,Kuidas nii?" hüüdis Voitinski nagu haavunult. ,,Kes teile ütles, et mina olen poissmees?" ,,Aga miks te siis selle juuditüdrukuga sünagoogi läksite?" küsis v
platsi, Dofääni platsi. Vaadake kirikuid Louis XIII ajast, raskeid, jässakaid, lamedaid, kohmakaid, kuppel nagu küür seljas. Vaadake Mazarini-aegset arhitektuuri. Nelja Rahva Kolleegiumi hoonet *, halba itaalia sigri-migrit. Vaadake Louis XIV losse, neid pikki, jäike, kõledaid, igavaid kasarmuid õukondlaste jaoks. Vaadake lõpuks Louis XV ehitusi sigurilehtede ja ussikestega, kõigi nende käsnade ja tüügastega, mis seda vana, iganenud, hambutut, kuid siiski veel edvistavat stiili näotuks teevad. François II-st Louis XV-ni kasvas see pahe geomeetrilises progressioonis. Kunstist on järele jäänud ainult luu ja nahk. Ta vaagub haledalt surma. Kuid mis sünnib samal ajal trükikunstiga? Kõik seni arhitektuuri hingestanud elumahlad voolavad sinna. Sedavõrd kui arhitektuur langeb, paisub ja kasvab trükikunst. Jõutagavara, mida inimese mõte ehitustele raiskas, kulub nüüd raamatute loomiseks. Nõnda astub allakäivale 178
annaabi.ee 
