Mind paneb mõtlema, miks eksisteerib selline ebavõrdsus ühiskonnas. Kuidas inimkond üldse julgeb tunnistada iseendale, et üks on parem kui teine? Me kõik sünnime siia ilma võrdsetena, kas pole nii? Juba kohe alguses antakse meile hinnang, teadmata millised me tegelikult oleme. Seda nimetatakse eelarvamuseks. Kuid kas ilus näolapp ning hea figuur teeb inimese meeldivaks? Paraku on maailmas nii, et ka kõige intelligentsemad inimesed järgnevad oma esmamuljele ning suhtuvad halvakspanevalt olevustesse, kes pole nii viisakalt riides või kena välimusega. Tavaliselt leidubki kõige veidramates inimestes midagi iseloomulikku, mis teistel puudub. Kahjuks jäävad nende salajased anded kardinate taha. Kaotajateks ei jää tõrjutud elanikkond, vaid tõrjujad, sest nemad jäävad ilma millestki, mida nad kunagi ei näe ega kuule. Üldjuhul on meist erinevad inimesed vaiksed, nii-öelda omas maailmas. Leidub ka erandeid
mõjuvõimu: pani ametisse ja vallandas ministreid, hoidis kontrolli all riikidevahelisi läbirääkimisi ja esines kõikide kunstide kaitsjana, olles tõeline kultuuriminister ammu enne, kui see sõnagi välja mõeldi. Tolleaegse poliitika keerdkäigud võivad ju huvi pakkuda, ent see kõik on kauge möödanik. Seetõttu pakub enam huvi kõik see, mis on jätnud jälje Prantsuse kultuurile. Kõiksugu armukestesse on ühiskond suhtunud võrdlemisi halvakspanevalt, ent Madame de Pompadouri saaks suhtuda tunduvalt leebemalt. Tema üheks suuremaks kunstiajalukku läinud teoks , mis tõi Prantsusmaale nii raha kui ka kuulsust, oli Sévres'i portselanivabriku käivitamine. Madame oli lausa hull nii kaunite portselantoodete kui ka lillede järele, kogus paleeruumidesse rohkesti vaase, kuhu toodi üha enam lilli. Portselanvaase toodi tol ajal kuulsast Meisseni portselanitehasest Saksamaalt, aga ka Indiast, Jaapanist, Koreast ja Hiinast. Pikapeale madame
Jannsen oli liialt seotud kohalike võimumeestega just peo toimumise huvides, et pidu saaks sakste abi ja meeleheaga peetud, olgugi et peo tagamõtted olid märksa aatelisemad. Peol oli kaks väliskülalist, soomlane ja ungarlane. Esimene avaldas rõõmu soome koorilaulude esitamise pärast(mis oli Jakobsoni teene), teine nägi valitsevat olukorda nii: eesti rahvas ja saksa härrad seisavad vastakuti nagu kaks vaenlast. Eestlane nimetavat sakslast lambavargaks, sakslane kutsuvat aga eestlast halvakspanevalt maarahvaks. Saksa ja vene ajalehtede vahelist poleemikat jätkus veel mõneks ajaks peale pidu. Eestlased ise jäid laulupeo tulemustega rahule, sest kontsert õnnestus ja suurendas rahvuslikku prestiizi. L.Koidula tähelepanekute järgi hakkasid paljud senised kõhklejad eesti rahvuslikku liikumist toetama, mis tähendas selle olulist tõusu järgnevatel aastatel. Kõige tähtsamad olid laulupeo tulemused tärkavale eesti muusikakultuurile. Pärast pidu jätkus uute kooride ja orkestrite
tuba, nagu loitva armastuse sümbol. Jõulud olid tulnud ilma lumeta ning õues valitses pilkane pimedus ning just seetõttu tahtis Irma, et oleks hele jõulupuu, mis seda vähekegi parandaks. Ja et jõulupuu, see Betlemma täht, võiks kas või ööd läbi särada nende eluhooneis, laskis Rudolf talle tippida elektriküünlad. Irma oli algul selle vastu, kuna talle tahes tahtmata meenusid elektrilokid, millest mees oli millalgi halvakspanevalt rääkinud. Viimaks lepiti kokku, et las elektriküünlad jäävad ja, et Irma soovides veidi lõhnaga valgust ostku steariinlasi- niiviisi nimetas mees teisi küünlaid. Irma siis ostiski ühes mehega lõhnaga valgust, kuid ta ostis ka kunstlund, mitmesuguseid hõbenarmaid ja kuldlõngu, ostis klaaskuulikesi, mis särasid nagu kalliskivid ja olid kerged ja õrnad nagu seebimullid, ostis mingisuguseid säravaid tähekesi ja igasugust mõttetut tühja- tähja, sest
Kuid mis olulisem, Mill väidab kasutades sõnu, mis ei erinegi väga palju Platonist , et asjad lähevad väga viltu, kui laseme inimestel avaldada suurt mõju nende poolt määratud ekspertadministraatoritele. Parimal juhul tähendab see seda, et kogenematus otsustab kogemuse üle, võhiklus teadmise üle: võhiklus, mis, kahtlustamatagi selle olemasolu, mida ta ei tea, on ühtaegu hooletu ja upsakas, suhtudes üleolevalt või lausa halvakspanevalt kõigisse pretensioonidesse sellele, et kellegi teise otsustus väärib rohkem tähelepanu kui tema enese oma. (Esindusvalitsus, 232) Esindusdemokraatia kriitikud ütlevad seevastu, et siin pole tegu mitte teretulnud nihkega otseselt demokraatialt realismi suunas, vaid ebaterve nihkega eemale demokraatiast üldse. Selline oli kindlasti Rousseau seisukoht (meenutage tema märkusi "Inglismaa rahva" kohta). Kas esindusdemokraatia on midagi enamat kui pettus, mille
Kui teised söövad, olete teie all, tuleb mõni teine alla, lähete teie sööma. Ikka kõrda mööda, ikka kõrda mööda. Mõistate?" Aga poisil oli nägu, nagu ei saaks ta direktori viletsast vene keelest põrmugi aru. Sellepärast hoidis direktor pahema käega öökuuehõlmu, parema käe sõrmed ajas ta aga haarakile ja vehkis nendega jõllitavate silmade ees edasi-tagasi, mis pidi nähtavasti tähendama, et peas pole üsna korras, kuna ta ise lausus halvakspanevalt: ,,Ei, lätlane ei mõista. Lätlane ei mõista kunagi. Lätlane mõistab ikka teisiti kui meie. Niisugune on lätlane ja niisugused oleme meie." Aga kui Kopfschneider tahtis söögi pooleli jätta ja alla minna, surus direktor ta tema paigale tagasi ja ütles: ,,Istuge, istuge! Mitte härra Mauruse käsu vastu teha. Kas härra Maurus ütles: Tõuske ja minge alla? Ei, härra Maurus ei öelnud seda. Noh, siis edasi süüa ja mitte tõusta! Mitte kõrda rikkuda!"
annaabi.ee 
