· Osa, kuid mitte köik Halobacteriumi liigid saavad kasutada valgusenergiat ATP sünteesiks seega käituda fototroofidena. Ka perekond Haloarcula saab valgusenergia arvel ATPd sünteesida. · Valguseseoseline ATP süntees lülitub sisse, kui hapniku kontsentratsioon on liiga madal tagamaks aeroobset hingamist. NB! Soolases vees lahustub hapnik halvasti! Fotosünteesipigmendiks halobakteritel on valk bakterirodopsiin, mille mittevalguliseks osaks on karotinoid retinaal. Töötab prootonpumbana. · NB! Kõigil teistel senituntud fototroofidel on fotosünteetiliseks pigmendiks klorofüllid. H. salinariumi valguseseoseline prootonpump annab energiat ka Na+ pumpamiseks rakust välja (Na+/H+ antiport) ja K+ pumpamiseks rakku. · Halobacterium salinariumil kirjeldati esimest korda bakterirodopsiini abil toimuv fototroofia · NB
Oksügeenne fotosüntees tsüanobakteritel ja anoksügeenne fotosüntees rohelistel ja purpurbakteritel. Fototroofsete bakterite rühmad. Oska neid ja nende elupaiku iseloomustada. Vinogradski sammas. Halobakterid (ehk haloarhed) kui bakterirodopsiiniga fotosünteesivad prokarüoodid. Bakterirodopsiin lihtsaima prootonpumbana. Fototroofsed bakterid kasutavad ATP sünteesiks valgusenergiat. Nad on reeglina võimelised autotroofseks kasvuks, kuid mitte kõik. Nt ei ole heliobakteritel ja halobakteritel autotroofset kasvu suudetud tõestada. Valgusenergia konverteerimiseks keemiliseks energiaks on vaja fotosünteesipigmente, milleks on taimedel ning enamikul FS bakteritel klorofüllid. Halobakteritel on fotosünteesipigmendiks bakterirodopsiin. Fotosünteesivad organismid jagunevad 2 rühma: 1) Oksügeensed e hapnikku tekitavad fotosünteesijad (taimed, vetikad, tsüanobakterid). Kasutavad fotosünteesil CO2 redutseerimisel eksogeense redutseerijana vett, millest vabaneb hapnik.
lipaasid), mis lagundavad neid molekule, mis hüdrolüüsimata kujul rakumembraani ei läbi. Poorid välismembraanis neid läbi ei lase, sest poori diameeter on selleks liiga väike. Lipopolüsahhariidide (LPS) erinevused annavad bakteritele erinevad seroloogilised omadused. LPS lipiidosa on toksiline inimesele ja loomadele, põhjustades palavikku, lööbeid ja sokki. Seetõttu nimetatakse LPS kaendotoksiinideks. LPS verre näiteks siis, kui bakterid lüüsuvad. Mõnedel metanogeenidel, halobakteritel ja Sulfolobus'el on rakukest valguline Värvuvad g(-) Seeneraku kestas on spetsiifilistekskomponentideks kitiin ja beeta-1,3-glükaanid 38. Mida membraan sisaldab? Fosfolipiide ja valke. Rakumembraan (paksus 8 nm) ümbritseb bakterirakku ja on turgori mõjul surutud vastu rakukesta. Mükoplasmadel on rakumembraan rakule välispiirdeks. Membraan koosneb fosfolipiidide kaksikkihist, kus lipiidide hüdrofoobsed "sabad" (rasvhappejäägid) on suunatud
Mingeid erilisi liikumisorganelle pole neil aga leitud. Elektronmikroskoobis paistab nende rakukest nagu tavaline g(-) rakukest. Arvatakse, et peptidoglükaanahelad on fleksi- ja müksobakteritel hõredalt kokku õmmeldud. Erandlikud rakukestad on arhedel. Graampositiivselt värvuvate arhede rakukestast on leitud spetsiifilist peptidoglükaani, nn pseudomureiini. Selles puuduvad D-aminohapped ja muraamhape. Mõnedel metanogeenidel, halobakteritel ja Sulfolobus'el on rakukest valguline. Need värvuvad graamnegatiivselt. Halobakterite valgulised rakukestad on püsivad vaid kõrge NaCl sisaldusega keskkonnas. Koosnevad happelistest glükosüülitud valkudest, mis stabiliseerivad Na-ioonid. Madala soolasisaldusega keskkonnas lüüsuvad. Planctomyces ja klamüüdiad. Peptidoglükaan puudub. Rakukest valguline (nn S-kiht). Rakul võib olla välismembraan. Herpetosiphon ja Chloroflexus. G(-) moodi, kuid välismembraanis puuduvad
Sammalloomad, Kärssussid, Kaanid, Karbid. Spetsiaalseid soolajärvede kalaliike on vähe, ajutistes soolajärvedes kalu enamasti pole (pole kohastunud kuiva aega üle elama). Põhimehhanismid soolases vees veekao ja soolade sissetungi vastu võitlemiseks: Põhimehhanismid selleks on: Isolatsioon (loomade katete soola- ja veekindlus) Osmokonformism (Sisekeskkonna soolsuse tõstmine välisega võrdseks osmolüütide abil, halobakteritel anorgaanilised ioonid, peam. K). Heinmuda (Ruppia) kui kõige soola taluvam kõrgem taim kasutab aminohapet proliini osmolüüdina. Osmoregulatsioon (Magedas keskkonnas säilitatakse sooli ja eritatakse sisekeskkonna suhtes hüpoosmootset uriini. Soolases vees püütakse säilitada vedelikku ja eritada sooli. Mereiguaanil ja mõnedel lindudel spetsiaalsed soolaeritusnäärmed.)
annaabi.ee 
