sisaldusele vees. Ka sellest veest saadud sool on bakteritest punane. Füsioloogia ja metabolism. · Köik äärmuslikud halofiilid on aeroobid, aga mõned (Halobacterium salinarium, Haloarcula marismortui) suudavad nitraatselt hingata ja kääritada. Hingamisahel on täielik ja oksüdatiivne fosforüülimine töötab. · Eelistavad C-allikana peptiide, aminohappeid ja org. happeid. · Halobakterite genoomide uurimine on siiski näidanud, et nende eellased võisid olla anaeroobsed organismid. · Nimelt hapnikuga hingamist võimaldavad geenid on suure tõenäosusega sattunud nende genoomi tulnud hiljem horisontaalse geeniülekandega eubakterite genoomidest! · Halobakterid sünteesivad ka proteaase ja lipaasi. · Kuna halobakterid elavad kõrge osmootse rõhuga keskkonnas, vajavad nad osmoprotektoreid
o Bakterite jaotus rakukesta ehituse järgi Mükoplasmad kest puudub G(+) bakterid kest paks, homogeenne G(-) bakterid kest mitmekihiline, välismembraan, mis takistab mitmete hüdrofiilsete antibiootikumide (penitsilliin) rakku tungimist; välismembraani ja rakumembraani vaheline ruum periplasma; periplasma sisaldab valke, mis osalevad ainete transpordis (transporterid) Valguline kest osad arhed; värvub G(-)-lt; halobakterite valguline kest püsib vaid kõrge NaCl sisaldusega keskkonnas, muidu lüüsub Pseudopeptidoglükaankest osad arhed G(+) ja G(-) kesta vahepealne vorm mitmekihiline kest, peptidoglükaankiht paks o Võib eristada kahte komponenti: Struktuurifibrille · Koosneb peptidoglükaanist (struktuuri- ja tugikomponent) Nendevahelist maatriksit o Funktsioonid: (6) Mehhaaniline kaitse Tagab raku kuju
Elektronmikroskoobis paistab nende rakukest nagu tavaline g(-) rakukest. Arvatakse, et peptidoglükaanahelad on fleksi- ja müksobakteritel hõredalt kokku õmmeldud. Erandlikud rakukestad on arhedel. Graampositiivselt värvuvate arhede rakukestast on leitud spetsiifilist peptidoglükaani, nn pseudomureiini. Selles puuduvad D-aminohapped ja muraamhape. Mõnedel metanogeenidel, halobakteritel ja Sulfolobus'el on rakukest valguline. Need värvuvad graamnegatiivselt. Halobakterite valgulised rakukestad on püsivad vaid kõrge NaCl sisaldusega keskkonnas. Koosnevad happelistest glükosüülitud valkudest, mis stabiliseerivad Na-ioonid. Madala soolasisaldusega keskkonnas lüüsuvad. Planctomyces ja klamüüdiad. Peptidoglükaan puudub. Rakukest valguline (nn S-kiht). Rakul võib olla välismembraan. Herpetosiphon ja Chloroflexus. G(-) moodi, kuid välismembraanis puuduvad lipopolüsahhariidid. Bakteritel on ka rakukesti, mis on g(+) ja g(-) kesta vahepealsed
kontsentratsioon kõrge isegi suhteliselt madala välise osmootse rõhu korral. Erinevate organismide tolerantsus kõrgele osmootsele rõhule on tagatud erinevate mehhanismide kaudu. Ensüümid, mis lokaliseeruvad periplasmas ja on eksponeeritud raku välispinnale, on soola suhtes tolerantsematel bakteritel teistsuguse struktuuriga, kui vähem osmotolerantsetel bakteritel. Halobakterid kasvavad näiteks optimaalselt 3 M NaCl lahuses ning rakkudes on kõrge KCl kontsentratsioon (4 M). Halobakterite valkudes on suur osakaal happelistel aminohapetel ja hüdrofoobseid aminohappeid on minimaalselt. Sellised valgud seovad vett 2-4 korda efektiivsemalt kui valgud, mis on iseloomulikud madala osmolaarsusega keskkonnas kohanenud bakteritele. Osmootse rõhu muutustega kaasnev geeniregulatsioon enterobakterites Osmootse stressiga kaasnevad ulatuslikud muutused raku üldises metabolismis. Rakkude kasv on ajutiselt inhibeeritud
annaabi.ee 
