Sobib küpsetiste valmistamisel, mis peavad hästi kerkima. Eriti hea kringlite, saiade ja kastmete valmistamiseks. Tüüp 1050- tuhasus 0,91-1,2%. see jahu on tumedam nn. sepikujahu. Saadakse nisutera koore ja tuuma vahele jäävate osade jahvatamise. Tüüp 1600- tuhasus 1,21-1,8% Tüüp 1700- tuhasus 2,1 % ehk madaljahvatusel jahvatatud lihtjahu, täistera ehk grahamjahu. Täistera jahu on värvuselt hallikas ja jahvatamisel kliisid ei eraldata. Vaatamata hallikale värvusele on täisterajahu bioväärtus suur. Nisujahu teine oluline näitaja on kleep- ehk liimvalgu sisaldus. Nisujahu standardi järgi jaotuvad jahud kleepvalgu sisalduselt kuude eri klassi, mida tähistatakse tähtedega tähestiku järjekorras A-st G-ni. Suurim liimvalgu sisaldus küündib kuni 33 %-ni (jahugrupp A), väiksem lubatud näitaja on 15 % (jahugrupp G). Kleepvalgu omadused määravad ära jahust valmistatud taigna küpsetamisomadused.
Nisujahu: liigitatakse mineraalainete sisalduse järgi (tuhasus) kuueks tüübiks: 1. tüüp 405, kõige väiksema tuhasisaldusega, tuhasus kuni 0,5 protsenti, valge, peene jahvatusastmega 2. tüüp 550, universaalne, sobib nii küpsetamiseks kui kastmete valmistamiseks, ostetakse kõige rohkem 3. 4. 5. 6. tüüp 1700, tuhasus 2,1 %, täisterajahu. Selline jahu on hallika värvusega ning jahvatamisel kliisid ei eraldata. Vaatamata hallikale toonile on täisterajahu bioväärtus suur, sest peale kiudainete on selles rohkem vitamiine, mineraalaineid ja iduosa rasva. Sellise jahu säilitamisel peab olema ettevaatlik, sest jahu rasvhapped kipuvad rääsuma ja maitse mõrkjaks muutuma . Nisujahus eristatakse 2 tüüpi valke: 1. ~15 % koguvalgust moodustavad tüüpilised tsütoplasmavalgud, vees lahustuvad ensüümid 2. 85 % koguvalgust on kleepvalk, gluteen - lahustumatud tera varuvalgud.
Nii valge kui pruuni shampinjoni puhul on vanemate seente maitse alati tugevam kui noortel. Austerservik Austerservik on serviti kasvupinnale kinnituv, austrikarpi meenutav seen, mis kasvab metsikult lehtpuude tüvedel ja kändudel pea kogu maailma mõõduka ja niiske kliimaga aladel, seeneteadlaste kinnituste kohaselt ka Eestis. Serviku kui kultuurseene ajalugu algas Euroopas juba eelmise sajandi alguses. Lisaks üldtuntud hallikale servikule on olemas ka teisi toone, mis varieeruvad alates helebeezhist pruunini ning helehallist violetse ja isegi mustani. Maitselt on kõik servikud siiski ühesugused ning enamik erksaid toone kahjuks tuhmub kuumutamisel. Austerserviku viljaliha on tugev, tugeva meeldiva seenemaitse ja -lõhnaga. Valge udujas katt seente pinnal kujutab endast täiesti maitsetuid ja kahjutuid seeneeoseid, mida austerservik teistest seentest erinevalt hakkab tootma juba korjamisküpseks saamisel
annaabi.ee 
