Stepihunt Hesse Nagu öeldud, Harry Haller on hingelt mässaja. Ta välimus ja iseloom justkui ei käi kokku. Ta näeb välja soliidne, 50-ndates härra. Ta elab korrapäratut elu. Tema korter saksa väikelinna külalistemajas on segi ja sassis. Igal pool vedelevad raamatud ja sigarikontsud ning tühjad ning pooltühjad veinipudelid (eriti Itaalia veinid, mis on kuskil maal tehtud, milles on maaharimise hõngu ja mis kergesti pähe ei hakka). Harry on justkui kahe ajastu vahel elav inimene. Ta pilab kodanlikku eluviisi, ta ei kiida seda heaks. Ometigi oma alateadvuses armastab ta sellist turvalist elu (pean silmas tema nostalgiat lapsepõlvest, kui ta trepil istub ja araukaaria lõhna naudib). Harry Haller on kahestunud isiksus. Temas on inimene (kodanlik ja tavapärane nagu kõik teised inimesed) ja hunt (loom, mässaja ja kodanlikku elu ironiseeri...
Ta on olukorras, kust ta väljapääsu ei näe ning tal tekivad tihti probleemid. Harry Haller ei suuda mõista ennast ning sellest tulenevalt ka maailma, mis teda ümbritseb. Ta on ühiskonnast võõrandunud ning põlgab kodanlikku maailma ja hoiab sellega võimalikult suurt distantsi. Pärast naise ja sõprade kaotust on Harry muutunud üksikust ja eraklikuks inimeseks. Ta väldib igasuguseid suhteid ning tõrjub kõik lähenemiskatsed. Harry Halleris valitseb kaks poolust. Ta ise tavatseb end kutsuda stepihundiks, kuna temas on nii inimene kui ka hunt, justkui tal oleks kaks hinge. Harry ei suuda hunti ohjata. Hundil on selgelt välja kujunenud enesetapjalikud tunnusjooned joomine ja ebaregulaarne magamisreziim. Selline enesehävituslik eluviis muudab elamise Harry jaoks talutavaks. Ta on isegi teinud kindla plaani, kunas tema elupäevad lõppevad. Selleks on tema 50. sünnipäev, ta plaanib teha ensetapu
ületamisele. 4. Luuletus Stepihundist. Peategelase poeetilises vormis esitatud autoportree. 5. Harry märkmed. Peategelase müstilise hingerännakute kirjeldus, mille käigus ta hakkab tajuma oma hngekriiside olemust ja mõistma selle lahendamise võimalusi; uuendab kontakte tegelikkusega, õpib väärtustama isennast ja aktsepteerima elu pahupoolt. Maagiline teater. Harry Halleris pesitses kaks poolust inimene ja hunt. Inimese pool oli peen, tark, südames igatses headuse ja õrnuse järgi. Stepuhunt oli aga kõige selle vastand. Ta tundis viha ja surmavaenu teiste inimeste suhtes, nende väärastunud ja valelike kommete ja elureeglite vastu. Stepihunt oli vaba, metsik, taltsutamatu, ohtlik ja tugev. Nende kahe pooluse vigadeks oli lähedaste kaotamine. Stepihunt ei sallinud kodanlust. Stepihunt asus oma arusaamist mööda täiesti väljaspool kodanlikku
kaua, kuni ei olda valmis nägema mõtet just neis harvades elamustes, tegudes, ideedes ja teostes, mis sellise elukaose kohal särama löövad." Stepihunt on muutunud oma igatsetud sõltumatuse ohvriks, ta on enesetapjate kilda, seetähendab ta näeb enesetapus reaalset võimalust elust lahkuda ja kõiksust saavutada. Selle võimaluse teadvustamine aitab tal taluda kui tahes suuri kannatusi. Harry Halleris on aga Stepihundi metsikusele ja inimpõlgusele vaatamata alati kohal ka inim kodanlik pool, mis otsib parajust, väldib äärmusi, püüab säilitada mina. Traktaat mõistab kaasaegse kodanluse mugava eksistentsi hukka. Vaid tugevamaid kunstiinimesed suudavad end kodanlusest täiesti lahti rebida, ,,leiavad absoluuditee ja saavad imeteldaval viisil hukka", saavutavad igaviku, teised, kes jäävad kodanlusega seotuks, saavad edasi elada huumori abil
annaabi.ee 
