pidevalt moodustuvate võrsete arv uinuvate pungade suremise tõttu. Kännuvõsu ei teki aga kohe pärast raiet, vaid alles 4-5 aasta pärast. Juurekaelast tekkinud kännuvõsul moodustub harilikult lisajuurte süsteem, mistõttu kännuvõsul esineb kaks kõrguse juurdekasvu maksimumi: üks 2-3 aasta vanuselt, mis toitub emataime juurte arvelt, teine 10-15 aasta vanuselt. Edukalt võib paljundada ka noorte puuokste (kuni 5 aastaste) haljaspistikutest, mis on ennem töödeldud kasvuainega (heteroanksiiniga). Vegatatiivselt tekkinud puistu on aga märksa madalakasvulisem ja lühiealisem kui seemnest tekkinud puistu. Harilik tamm on valgusnõudlik. Eriti tundlik on ta ülavarju suhtes, sest ladvaosas asuvad valguslehed. Esimestel aastatel talub ka varju, kuid juba 5. aastal muutub valgusnõudlikuks. Talub külgvarju, mis sageli soodustab hea tüve moodustumist. Varjatuna alt ja külgedelt, kasvab tamm kiiresti ja moodustab sirge tüve
poolvarju ning lubjarikast kasvukohta. Liigid on pikaealised, õitsemise ergutamiseks on vaja põõsaid aeg- ajalt tugevasti hõrendada, soovitatavalt kohe pärast õitsemist. Kasvatatakse haljasaladel rohkete ilusate õite tõttu. Sobivad hästi linnamaastikku, kuna taluvad suurepäraselt linnade ja tööstuse saastet. [6, 9] Paljundatakse seemnetest, mis külvatakse tavaliselt kasvuhoonesse (lavasse) kevadel, aga ka pistokstest ja haljaspistikutest. [6] 2.3. Haljastuses kasutatavad liigid Eelpool lähemalt tutvustatud perekondadest on Eestis haljastuses kasutusel päris palju liike. Lähemalt tutvustan nendest sinist kuslapuud (Lonicera caerulea), tatari kuslapuud (Lonicera tatarica), punast lumimarja (Symphoricarpos orbiculatus), villast lodjapuud (Viburnum lantana) ja kaunist veigelat (Weigela florida). Tabel 2.2. Sugukonda kuuluvate liikide määramistunnused. [6, 9]
Paljudel liikidel arenevad leherootsu alusel abilehed, mis võivad olla väikesed ja silmatorkamatud ning variseda varakult või olla suuremad, silmapaistvad ja varised koos lehtedega (nt jaapani ebaküdoonia). Abilehed on varieeruva kujuga, enamasti neerjad või poolkuukujulised. Mõnel liigil on abilehed muutunud asteldeks (harilik robiinia). Erinevalt okaspuudest paljunevad lehtpuud ja –põõsad sageli ka vegetatiivselt (kännuvõsust, juurevõsust, võrsikutest, pistokstest, haljaspistikutest). Lehtpuud moodustavad laiu metsi taiga- ja stepivööndi vahelistel madalikel ja mägede jalamitel.
Paljudel liikidel arenevad leherootsu alusel abilehed, mis võivad olla väikesed ja silmatorkamatud ning variseda varakult või olla suuremad, silmapaistvad ja varised koos lehtedega (nt jaapani ebaküdoonia). Abilehed on varieeruva kujuga, enamasti neerjad või poolkuukujulised. Mõnel liigil on abilehed muutunud asteldeks (harilik robiinia). Erinevalt okaspuudest paljunevad lehtpuud ja põõsad sageli ka vegetatiivselt (kännuvõsust, juurevõsust, võrsikutest, pistokstest, haljaspistikutest). Lehtpuud moodustavad laiu metsi taiga- ja stepivööndi vahelistel madalikel ja mägede jalamitel.
annaabi.ee 
