mis on seotud teatavate majandussuhetega. Muusika tüüpide puhul toob välja 2 kategooriat: 1.Rütmikuulekas tüüp raadio põlvkond, tantsumuusika esiletulek. Allutatakse rütmi kaudu(füüsilise tegevuse kaudu). Võrdleb tantsimist marssimisega(marssimine on tema jaoks distsipliin vms), seega tantsimine on kõige ehtsam keha distsiplineerimise viis. 2.Emotsionaalne tüüp "See, kes nutab, ei hakka rohkem vastu, kui see, kes marsib". Halemeelne, jälg ka klassikalises muusikas. Inimesi huvitab suurel määral see, mis on reaalselt juhtunud. Raalsust (moonutatud reaalsust) hakkab kultuuritööstus järjest rohkem müüma. Adorno järeldus kultuuriproduktsioon muudab järjest enam meie fantaasiaid(reaalsuseks). Herbert Marcuse Marcuse leidis end ühel hetkel kontrakultuuri keskelt. 1929 "tsivilisatsioon ja temaga rahulolematud" S. Freud Marcuse kommenteeris seda. Marcuse tahtis leida uut teed, millega maailma muuta
unistuste maailma. *naudingurutiin 3.Kuidas massikunst funktsioneerib, mis funkstiooni ta täidab? *sotsiaalne tsement tsementeerib ühiskondlikke rolle inimeste maailmas *populaarse muusika funkstioon on inimesi panna leppima hetkel valitseva ühiskondliku korraga *2 tüüpi populaarse muusika kuulajaid: r ütmikuulekas tüüp raadiopõlvkonna inimesed, see kes tantsib (tantsimine =marssimine). Rütm argitasandil. emostionaalne t üüp "happy end", halemeelne kuulaja. Naisep õlgus. Pehmed väärtused ei saa olla inimühiskonna aluseks, vaja on jõudu ja tahet. Halemeelsus= orjameelsus (sarnasus Nietzschega) *Adorno annab mõista, et tänapäevast publikut pole enam nii kerge petta, aga põhimõtteliselt need samad tüübid kehtivad edasi. *Adornot huvitav see, mis on päriselt toimunud *Romaan müüs end inimesele nii, mis oleks võinud olla. Katse muuta kunsti reaalsusega sarnasemaks. Oli põlgusväärnve
Valgustustekstid olid vormilt jutud, leidus ka mõistukõnesid ja valme. Tegelased on lihtsalt ja naiivsed, kes ei kehastanud mitte konkreetseid karaktereid, vaid pigem märke (sõnakuulelik laps, kõrtsmik, joodik – tegelastüübid, kes olid igas külas olemas) või eeskujusid. Kirikuõpetajad kasutasid dialooge, mille kaudu lisati tegelasele ehedust ja realistlikkust, muutes kogu teksti elavaks. Sentimentaalsus avaldub näiteks õiglustunde ja aususega, kuid võib olla ka õnnetu ja halemeelne, sest on kaotanud lähedase – nt von Luce tekstis Jüri tahab Miina surnud ema mälestada õuna temale jagamisega. Euroopa sentimentaalsus on tunduvalt sügavam, eestikeelses kirjanduses pole tekstid psühholoogilised, vaid pinnapealsed, lihtsakoelised. Mõisnikku kujutatakse talupojast targemaks, et talupoeg kuuletuks talle, oleks ustav. Tekstide eesmärk oli ju kuulekust toonitada, mistõttu oli vaja valitseva kihi huve silmas pidades mõisnikule meelepärast mentaliteeti
annaabi.ee 
