Mõlemas reziimis käsitleti julgeolekuaparaati tööriistana, mis kaitseb riigi elanike ausat, õõnestavast tegevusest puutumata enamust. Kontrrevolutsioonilise või juudi-enamliku ohu sihiliku liialdamisega õnnestus mõlemal süsteemil näidata riiklikke repressioone rahva poliitilise õiglustunde väljendusena, mis lubas tavalistel inimestel need omaks võtta. Vägivaldne, hävitamisele kutsuv retoorika harjutas rahvast reziimi halastamatusega lõpetus sõjas õõnestustegevuse või rahvusliku allakäigu vastu. Seda piiramatut ja mõrvarlikku sõda peeti rahva nimel. Seega esindas terror rahva tahet. Riiklike repressioonidega tegelesid politsei- ja julgeolekujõud tihedas koostöös õigussüsteemiga. Saksa süsteemis toimus riikliku julgeoleku ja tavapärase õigussüsteemi järkjärguline hargnemine. Riikliku julgeoleku käsutuses olid spetsiaalsed õiguslikud
moraalsel korruptsioonil, tarbetul vägivallal ning pettekujutelmal pidevast potentsiaalsest reetmisest. Nõukogude korra eesmärgiks oli inimeste harjumuste ning käitumise muutmine programmeeritavaks, individuaalsuse tasalülitamine. Kontrollimatust massist pidi saama kergesti organiseeritav ning juhitav mass, kus mängiti välja inimene grupi vastu või inimene inimese vastu. J. V. Stalini võim seostus okupatsioonivõimu halastamatusega ning eestlased tajusid toimuvat kui rahvusliku identiteedi hävitamise katset. Kui 1948. aasta algul oli Nõukogude Eesti teatrite kunstilises kooseisus 923 inimest, siis 1952. aasta alguseks oli see langenud 546 inimesele. 1952. aastal töötas Eestis üheksa kutselist teatrit, sealhulgas Nukuteater ja kaks vene draamateatrit. Teatrite repertuaaripoliitikas ei piirdunud ainult repertuaari kooskõlastamise ja läbivaatamisega.
Et vältida õudusi, seonduvalt taolise perspektiiviga, võib valida ühe neljast teest. 1. Võimalik oli Prantsusmaa näite põhjal piirata kunstlikult sündivust ja panna sellega piir ülerahvastumisele. Aegade jooksul ka loodus ise, näiteks suure häda epohhil või halbade ilmastikutingimuste ja halbade saakide korral, läks teatud maades teatud rahvastiku või teatud rasside piirangutele. Loodus teeb seda suure halastamatusega, kuid koos sellega ka targalt. Ta ei piira võimet sündimiseks, vaid juba sündinute ellujäämiseks. Ta allutab sündinud sellistele rasketele katsumustele ja loobumistele, et kõik vähemtugev sureb välja ja naaseb emakese maa sisemusse. Saatuse katsumustele peavad sellisel juhul vastu ainult need, kes on selleks kohanenud. Just nimelt nemad, läbi teinud tuhandeid katsumusi ja olles ikka veel elus, omavad õigust toota uus põlvkond, kes jälle ja jälle allutatakse põhjalikule valikule
annaabi.ee 
